Karl Ernst von Baer on meile kultuuriliselt lähemal, kui meie tolleaegsed eestlastest esivanemad
Sellise lõiguga tutvustatakse lugejaile Karl Ernst von Baeri uustrükki raamatust eestlaste endeemilistest haigustest.
Teos, mille väidetav rõhuasetus on tollaste eestlaste halvustamisel ja nende nõmeduse rõhutamisel. Vähemalt on selline selle raamatuga kaasas käiv müüt. Müüt, mis käib kaugel ees raamatust endast ja on palju tuntum kui kirjutis ise.
Legend, nagu paljud teised sellised, mis ei vasta siiski päris tõele. Võib arvata, et sellise väärkujutise tekkimises on eestlaste teravtatud eneseuhkusel oma osa. Mida võib loomulikult ajaloolises kontekstis mõista. On ju meie eksistentsi aluskivi alati olnud püüd ellu jääda sakslaste ja venelaste vahelise võitluse ja rivaliteedi süütu kõrvaltvaatajana.
Sellise kõrgendatud tähelepanu tingimustes on raamatust üles otsitud ja suureks puhutud ka tollaste eestlaste vead ja puudused. Ning seejärel solvutud autori peale, sest saadud pilt ei klapi Bornhöhe "Tasujast" saadud, idealiseeritud pildiga meie esivanemaist. Kuid tuleb siiski öelda, et meie vaatluse all olev raamat sisaldab hoopis rohkemat. Oleks aeg kõrvale jätta liigsest eneseuhkusest tingitud solvumised baltisaksa paruni peale, ning vaadata, mida sisaldab tema kirjatöö tegelikult.
Karl Ernst von Baeri kirjutis eestlastest ilmus 1814. aastal. Mõned aastad enne pärisorjuse kaotamist tollasel Eesti- ja Liivimaal. Tema vaatlused ja tähelepanekud pärinevad ajast enne eestlaste ärkamisaega, mis paigutatakse tavaliselt kuhugi 1840-1860 aasta vahele. Eestlased olid loomulikult olemas ka enne ärkamisaega. Kuid ärkamiajal leiutati eestlus kui idee. Määratleti ennast kui rahvust, meile tänapäeval mõistetaval ja arusaadaval moel.
Sellest tulenevad ka raskused, mõistmaks meie eestlastest esivanemate maailmavaadet enne ärkamisaega. Kas nad tunnetasid ennast ise kui eestlasi ja mida see tähendas nende jaoks? Raske on seda tagantjärgi öelda. Vahemärkusena tuleks lisada, et tänapäeva eestlaste esivanemaiks on ka baltisakslased ja von Baer on meile kultuuriliselt lähemal, kui meie tolleaegsed eestlastest esivanemad. Seetõttu pole ka vast liialt põhjust ülistada üht ja materdada teist.
Kuid vaadakem tolleaegsete eestlaste elutingimusi, millest suuresti tulenesid ka haigused, mille vaatlemisele von Baer keskendub oma raamatus. Saadud pilt ei ole ilus. Tolleaegsete eestlaste elamutel puudus korsten ja suits lasti välja uksest. Loomulikult tähendas see alalist vingu ja tahma käes elamist. Elamul puudusid ka aknad. Elati koos koduloomade ja -lindudega. Samas kuivatati ka vilja. Kõik see tõi kaasa niiskuse, tolmu ja vingu. Pole just ilus pilt meie tänapäevaseid elutingimusi arvestades.
Lugedes tänapäeval Karl Ernst von Baeri raamatut tema kaasaegsete eestlaste haigustest, on raske kõrvale jätta vastandust eestlaste ja sakslaste vahel. Tänapäeva poliitiliselt korrektses maailmas poleks nii võimalik kirjutada. Ja seda tehes tabaks autorit loomulikult koheselt kriitikatorm. Oleks ta veel sakslane, tõmmataks koheselt joon Hitlerini. Ja kõik oleks selge.
Kuid von Baer ei kirjutanud seda raamatut mitte eile. Sellepärast peaks olema ka ettevaatlik, viies tänased arusaamad üle tema aega. Ta kirjutas oma raamatu inimestest, kes paiknesid temast sotsiaalselt madalamal. Ja tema kirjutisest võib kõigele vaatamata välja lugeda ka teatavat sümpaatiat tollaste eestlaste vastu. Vähemalt soovi parandada nende armetuid elutingimusi.
Mõelgem sellele meie tänases poliitiliselt korrektses maailmas. Kasvõi mõelgem igaüks sellele omaenese näitel. Kui palju on meil soovi olla solidaarne meist sotsiaalsel redelil madalamal paiknevatega. Kogu meie tänapäevase salliva ja kõikidele vähemustele toetust pakkuva ühiskonna taustal, on ennast siiski raske mõelda viimase eluheidiku rolli. Ikka on ta ise oma ebaõnnestumistes süüdi. Ja ära teeninud põlguse. Kas Kaur Kender on suutnud kirjutada midagi, mõeldes ennast sotsiaalselt madalamal oleva inimese rolli?
On meil ju abiks demokraatia, naiste õigused, tolerantne suhtumine teist värvi inimestesse ja kõik muu, mis annab tunnistust meie ühiskonna ja inimeste sallivusest. Kuid vaatamata kõigele sellele on meil omi püüdlusi raske siduda kellegagi, kellest oleme olnud edukamad. Ikka vaatame pigem kusagile üles, kuhu kavatseme ka ise peatselt välja jõuda. Selles mõttes väärib von Baer natukene tunnustust. Suutis ta ju juba kakssada aastat tagasi teha midagi, millega meiegi tihtipeale toime ei tule. Nimelt tunda huvi endast kehvemal järjel olevate inimeste eluolu vastu.
Eestlaste endeemilistest haigustest võib leida väga hea aastaaegade kirjelduse, kus on toodud ära iga kuu tüüpiline ilm. Mitte mõne konkreetse aasta tähelepanekud ilmast. Vaid Eesti kliimat üldisemalt iseloomustava kuude kaupa. See on midagi, mida tänapäevases kirjanduses ei kohta. Kivirähk on küll väga hästi kirjutanud hallist novembrist oma vihma ja lörtsiga. Kuid kuu kuult kirjeldus puudub. See on ka mõistetav. Ei sõltu me ju tänapäeval enam nii palju ilmast, kui inimesed kakssada aastat tagasi. On meil ju soojad korterid ja majad oma keskkütte ja sooja veega. Tööle sõidame autos. Külmal ja vihmasel aastaajal pole meil tarvidust väljas aega veeta. Meie teadvuses on eristatud aastaajad oma tüüpilise ilmaga. Kuid kuu-kuult eristamine on kaotanud oma tähtsuse.
Meile piisab, et suvel on soe ja päevad on pikad. Talvel külm, pime ja kõle. Sügisel ja kevadel sajab. Kuid inimestel kahe sajandi eest oleks sellised üldised teadmised aastaaegadest jäänud liialt napiks. Nende elu sõltus palju rohkem ilmast kui meil. Sellepärast tuli ka teada ja oldi tähele pannud vahet juuni ja juuli vahel. Midagi, mis meil on kaotanud oma tähenduse. Tollal oli see aga elu ja surma küsimus.
Karl Ernst von Baeri kirjutise peamine mõte ja huvi ei keskendu eestlaste nõmeduse ja tölpluse otsinguile ja tõestamisele. Peamine on tolleaegse inimese jaoks ilm. Vaatamata sellele, kas see inimene on eestlane või sakslane. Ka raamatus käsitlevad eestlaste haigused on ilmast tulenevad. Ilmast ja elutingimusteks. Jälle midagi, millele me tänasel päeval ei pea nii suurt rõhku omistama. On meie hädad ja vaegused ju peamiselt liigsöömisest, vähesest liikumisest ja muudest meie ühiskonna hüvedest põhjustatud. On meilgi grippi ja reumat. Kuid aastaaegade vaheldusest ja kliimast põhjustatavad haigused ei ole enam valdavad surma põhjustajad. Sellest ka meie vähenenud huvi, eristamaks ühe kuu ilma teisest.
Inimesed oma haigustega ja vaegustega on kahe sajandiga palju muutunud. Kuid kliima ja ilm on samaks jäänud. Maa, millel elame on täpselt sama. Kas tänaste eestlaste kohatisel nõmedusel on seost ka kliimaga. Raske täpselt öelda. Kuid eks võib olla omab oma rolli selles meie kohatises tuimuses ka halb ilm. Kuid kliima ei peaks meid takistama märkamast meist sotsiaalsel redelil allpool paiknevate kannatusi. Võib olla olekski see tee, vähendamaks meie seas valitsevat nõmedust. Et me ei peaks häbenema tulevaste raamatute pilti eestlastest.
