Enn Bekkeri aegne legendaarne Muhu suri välja koos Bekkeri lahkumisega malevast. Muhu saarel olid malevarühmad ka 1976 ja 1977, oli musti jõukegi, aga fööniksina tõusis Muhu EÜE tuhast 1980. aastate alguses, kui rühma elukohaks sai Vahtraste küla mere ääres.
Rühma südameks olid Meelis Tomberg ja Paavo Russak. Paavo: "Ma olin 1978 olnud Kuremaal ja siis tekkis kusagilt tahtmine, et hakkaks Muhus komandöriks. Selle sooviga läksin 1979 TRÜ komsomolikomiteesse. Üks kursusevend tutvustas mulle Meelis Tombergi, et olevat spordimees nagu minagi, lisaks pilli- ja pullimees. Ja saimegi Meelisega kohe hea klapi."
Rühma tuli kehakultuurlasi ja nende ülikooli- ja ühiselamusõpru õigusteaduskonnast. Asi võttis veidi kokkuharjutamist ja 1982 oli Muhu tähetund: Tombergile ja Russakule lisaks komissar Hans H. Luik ning hulk suurepäraseid rühmaliikmeid: Kaido Ehasoo, Priit Heinsalu, Margot Visnap ja kõik ülejäänud seal vahepeal. Sellest aastast alates hakkas tulema ka Muhu hitte, mille sõnu tegid erinevatel aastatel Hans Luik, Aivar Vorman jt.
Tomberg meenutab: "Nalja tehti meil nii, et naera ribadeks. Pundis olid meil alati moosekandid. Imre Luur tuli peaaegu terve ansambliga. Me ei julgenud pilte teha tol ajal, aga näiteks etendati meil 1984 Brežnevi ja Koivisto kokkusaamist. Selle eest oleks võinud kogu rühma kinni panna. Varri Väli mängis Brežnevit, kohaliku autojuhi, noore poisi tegime Mauno Koivistoks. Käis selline poliitiline triangel. Aga sai siis ka öeldud, et kui kurat siit midagi lekib, kui midagi välja tuleb, siis lööme maha. Kurat seda teab, kes seal koputasid, kahtlustada on siin kahte meest. Aga ei lekkinud kuskile midagi. Ei juhtunud midagi."
Kui Muhu rühm korraldas paar aastat varem, 1982 Liiva poe ees streigi, siis olid organid kohe platsis. Hans H. Luik on kindel, et "Muhus pidi olema koputaja. Major Jalakas Kuressaare KGB-st oli kohe kohal ja hakkas karjuma: "Lõpetada provokatsioon!"" Margus Metsal on meeles, nagu oleks julgeolekumehed siiski juhuslikult mööda sõitnud.
Oli kuidas oli, igatahes tõusis asjast tohutu skandaal. EÜE komandöri asetäitja Indrek Ilomets: "Jama oli selles, et see Kingissepa KGB töötaja tegi isiklikul initsiatiivil Eesti julgeolekust ja keskkomiteedest mööda minnes ettekande otse Moskva julgeolekukomiteesse ja sealt lajatati Tallinnasse, et mis mäss teil seal Eestis toimub. Kuna pärimine tuli Moskvast, siis meie vabariigi asjamehed olid sunnitud oma mundriau päästmiseks seekord olema isegi natuke EÜE kaitsel, st streigi ja otsese nõukogude korra vastalisuse süüdistused võeti suures osas maha. Polnud ju nende seisukohalt võimalik, et nad ei tea olukorda oma territooriumil."
Palju pahandusi ka Intsikurmu kokkutulekul etendatud taidlusega. Margus Mets: "Selle kava sisuks oli mure Eestimaa pärast. Mul on meeles, et kui see kava lõppes, siis oli vaikus ja tuli meeletu aplaus."
Meelis Tomberg esindab sellist pragmaatilist malevaliini, öeldes, et tal olid asjalikud, mitte "artistlikud" rühmad. Margus Mets oli Muhus 1982 ja meenutab ka teist poolt: "Muhu rühm oli meie ajal väga haruldane kooslus. Rühma tulid pika malevastaažiga vennad, kes olid kõvad töötegijad, teadsid, mis nad tahtsid. Need vennad oskasid teha hästi tööd, oskasid palju betooni valada ja ehitada maju vundamendist korstnani välja. Küllap oli neil iseendi keskel natukene igav ja see võis olla siis Paavo Russaku idee, et toome sellesse Muhusse mõttesärtsu – toome näiteks punapäise Luige. Luige malevalehes väljaöelduga olid nad juba muidugi kursis.
Siis võeti hulk noori naisi sinna juurde ja tekkiski suhteliselt haruldane kooslus. Väinameres oli umbes sarnaseid rühmi veel, Pöides näiteks. Muhu oli selline mõtte ja malevatraditsioonide hea sümbioos. Mina hakkasin siin rühmas aru saama, et malev ei ole ainult isaste võitlus. Kuigi eks see isaste võitlus käis aastal 1982 nii Muhus kui ka malevas üldse ikka edasi: õige mees on ikka see, kes rebis kõvasti sangpommi, jooksis kiiresti ja kui vaja, oskas ka kakelda. Need vennad naistele meeldisid. Aga siis tuli just see, et lisaks sellele peab olema veel mõte. Sa pead olema terav. Ja Luige panust selles on väga raske ülehinnata."
Tomberg ei võta Luige rolli nii suurelt: "Ei olnud Luik mingi eriline liider – kes see liider seal ikka nii väga oli, aga ega ta muidugi viimane vend rivis ka ei olnud. Rühmas oli nii, et keegi pidi tegelema sellega, et oleks õhtul lõbus."
Russak peab rühma tugevuseks seda, et kõik olid isiksused. Ta hakkab loetlema: "Hans tegi isetegevust, Olavi Kõrre ja Imre Luur muusikat, meil oli väga kõvu sportlasi, paljud meie rühma liikmed on saanud tippadvokaatideks – see kõik oli kõvade isiksuste punt."
