Ettevaatust, korteriühistu maa!
Umbes kaks kuud tagasi õnnestus mul osa võtta korteriühistuteemalisest koolitusest, mille andis tunnustatud ühinguõiguse ekspert, kellelt üks minu kaaskuulajatest küsis muuhulgas umbes nii, et mida teha, kui korteriühistu keeldub kortermaja korras hoidmast. Küsimusele antud vastus: korteriomanik müügu korter maha või tapku end ära, võttis jalad nõrgaks.
Hiljem mõtlesin, et vaevalt lektor ka ise uskus, et keegi end maja korrashoiu nimel tapma hakkab. Ilmselt oli viide suitsiidile tehtud pigem illustreerimaks Eesti õigusmaastikul ning korteriühistute hulgas levinud väärarusaama korteriühistu suvaõigusest ja -vastutusest kortermaja korrushoidmisel ja ohutuse tagamisel.
Korteriühistute liidu juhatuse arvates on korteriühistu vabaühendus, kes tegutseb kortermaja korrashoiu ja ohutuse tagamisel korteriomanike poolt antud volituste piires. Selline seisukoht on vägagi meeltmööda korteriühistu juhtorganite liikmetele, kes õnnetusjuhtumite toimumise korral saavad ennast õigustada sõnadega: „Aga seda me tegema ei pidanud, kuna korteriomanikud ei ole ühelgi üldkoosolekul nii otsustanud!”
Valitsuse poolt juunis heaks kiidetud korteriomandi- ja korteriühistuseaduse eelnõu lõpetab küll eeltoodud väärseisukoha evimise võimaluse, paraku on eelnõu plaanitud jõustuma alles 2018. aastal, mistõttu tuleb meil veel üle nelja aasta elada teadmisega, et kõige kõrgemal tasemel leidub korteriühistute juhte, kes kasutades ära kehtiva korteriomandiõiguse ebaõnnestunud ülesehitust, ei kavatsegi täita ülesannet, mida korteriomanikud ja ühiskond on nendele pannud.
Nagu näitab traagiline sündmus Tartus, võib selline kohustuste vaakum lõppeda äärmiselt nukralt. Selles valguses ei ole ettepanek hakata märgistama korteriühistuste vastutusalas olevaid kinnisasju hoiatusmärkidega sarnaselt Tallinna tänavate löökaukudega, üldsegi mitte asjakohatu.
