FOTOD: Jörgen Siil Põhja-Koreast: Minu jaoks oli kõige šokeerivam isikukultuse ja propaganda ulatus
Kuidas on Põhja-Koreasse üldse võimalik praegu reisida?
Mina viibisin seal Euroopa Parlamendi Korea poolsaare delegatsiooniga, mille eest vastutan sotsiaaldemokraatide fraktsioonis. Huvitav on see, et tegemist oli üldse esimese Euroopa Liidu ametliku delegatsiooniga sinna riiki üle kahe aasta (ehk peale juhtkonna vahetust), nii et kõigile oli huvitav teada saada, mis seal vahepeal on toimunud. Nii-öelda tavainimene peaks sinna turismigrupiga reisile saama läbi Põhja-Korea ametlike turismifirmade reisipakettide. Kohtasin hotellis ka ühte seljakotimatkajast rootslast, kes oli oma load riigis reisimiseks ise hankinud. Ütles, et oli lihtsam, kui ta arvas. Seega selgub, et ka nõnda on võimalik. Mõlemal juhul on aga alati kaasas giid, kes turiste igale poole saadab. Turismipakettide hinnad peaksid olema aga suhteliselt kõrged.
Milline oli Põhja-Korea olustik? Ameerika ajakirjanikud, kes on käinud Põhja-Koreas, on rääkinud täielikust tühjusest linnapildis. Kas see oli nii, et magalarajoonides polnud ühtegi hinge näha?
Olustik oli vastuoluline. Tõesti, on piirkondi, mis on täiesti tühjad: eriti kummastav oli näha suuri kiirteid, mis on kusjuures tunduvalt kehvemas korras kui Tallinna teed. Suurtel kiirteedel ei liikunud ühtegi autot. Samas linnapilt on päevasel ajal suhteliselt elav, nii ka osades magalates. Mu kolleegid, kes olid Põhja-Koreas enne käinud, ütlesid aga, et see on muutunud võrreldes nende eelmiste käikudega: autosid on rohkem ja inimesed ei liigu enam vaid hulgakaupa.
Kus te Põhja-Koreas peatusite?
Me peatusime ühes kolmest Pyongyangi nii-öelda Inturisti hotellist nimega Koryo, mis on ehitatud kaheksakümnendate aastate keskel ja ega seal ausalt öeldes peale seda palju ei ole muutunud: hoone ise on uhke 40-korruseline kaksiktorn koos keerleva restoraniga ülemisel korrusel, kuid nagu kõik Põhja-Koreas, siis täielikult ammortiseerunud. Olime kõrgema klassi toas, kus olid tekid, mida meil kunagi pioneerilaagrites kasutati. Hotell oli täiesti tühi: peale meie vaid mõni üksik välismaalane. Kõik ülejäänud "külalised" olid korealased, kes tõenäoliselt olid seal meie pärast. Hotelli 14. korrus oli tõenäoliselt see koht, kus asus nende versioon Viru hotelli pealtkuulamistoast.
Kuidas teisse kui turistidesse sellisel maal suhtuti? Milline oli võimuorganite kontroll turistide suhtes? Kas märkasite, et teid pingsalt jälgiti?
Kuna me ei olnud otseselt turistid, vaid ametliku delegatsiooniga, siis oli meil programm niimoodi ilusti ära sisustatud, et ega aega omapäi linnapeal käia ei olnud aegagi. Vaid ühel õhtul, kui ametlikku õhtusööki polnud, läksime linnapeale restorani otsima, kus saaks eurodes maksta. Kõigi üllatuseks suutsime ka selle leida ühes teises hotellis. Põhja-Koreas enne käinud ütlesidki, et see oligi kõige üllatavam, et meil lubati ise linnapeale minna ja et suutsime ka leida sellise (mitte-turistihotelli) restorani. Nii et midagi tundub seal olevat muutunud.Muul ajal oli meie 14-liikmelisel (7 eurosaadikut, 4 ametnikku ja 2 tõlki ning lisaks üks esindaja Euroopa välisteenistusest) grupil kaasas 3 saatjat. Hotellis näiteks kolleegidega õhtul baaris istudes olid meil kõik kõrvallauad täis nii-öelda valvureid, kes istusid ja selgelt kuulasid, mis me rääkisime. Hotellitubadesse olime ka pandud niimoodi, et igal korrusel maksimaalselt 2 inimest korruse erinevates otstes. Varem käinud kolleegid soovitasid ühtegi olulist paberit, arvutit ega mobiiltelefoni, mis seal ei töötanud, tuppa mitte jätta. Restoranis Euroopa saatkondadega suheldes juhtisid ka nemad tähelepanu asjaolule, et kõiki teemasid ei tasu väljaspool saatkonnahooneid arutada.
Kas tundsite, et inimesed mängisid teile seal nii-öelda etendust? Ütlesite, et hotelli olid inimesed tulnud ilmselt sellepärast, et teie delegatsioon seal peatus. Kas teile tehti ka propagandaga ajupesu? Näidati programmisiseselt neid kohti, mille üle tasub uhke olla ja kiideti suurt juhti?
Jah, eks meil oli peale ametlike kohtumiste ja vaatamisväärstustega tutvumise ka kohustuslik programm: Kim Il-sungi sünnikoht (sisuliselt oli tegemist paari hütiga, millele oli juurde ehitatud suur infrastruktuur, sest seal käivad iga aasta miljonid inimesed seda vaatamas); hädavajalike toiduainete näidistehas, koos näidis-lasteaiaga, kus oli kõik meie jaoks organiseeritud: inimesed piinlikkuseni korras tänavatel, samuti ülikorras laste mänguaed ilma lasteta, kes samal ajal küll magasid, aga kus tõenäoliselt pole kunagi lapsed mänginud, sest kõik asjad olid uued ja puutumata; Korea meditsiini keskus, kus olid ka patsiendid organiseeritud meie külastuseks; kahe Korea vahelise demilitariseeritud tsoon, kus kirjutati alla vaherahuleping; raamatukogu-rahvaülikool, kus käisime saksa ja inglise keele tundides ning kus pidi olema 30 miljonit raamatut (samas näiteks majandusraamatute hulgas isegi Keynesi, Friedmani ega Smithi raamatuid ei olnud). Meile räägiti imeasju, millega nad on hakkama saanud: näiteks Korea meditsiinikliinikus hakkas keegi halvatu tänu nende meditsiinile käima, vaherahulepingu allakirjutamisele eelnes ameeriklaste moraali allalöömine osava trikiga, juba Kim Il-sungi isa ja vanaisa tegid jaapanlaste vastu võideldes suuri tegusid (rääkimata pojast, kes sisuliselt üksi võitis jaapanlasi) jne.
Suure juhi kiitmine ja sõdade võitmise ülistamine käis koguaeg tekstist läbi. Samas pean ütlema, et minu jaoks oli kõik siiski veel talutav, et liialt oma ajupesu nad peale ei surunud, sest see käis loomulikult, nagu muuseas, tekstist läbi. See võis olla põhjusel, et olime ametlik delegatsioon või on ka siinkohal veidike toone alla tõmmatud. Pigem oli see kõik naljakas ja kui näiteks sealset kirjandust vaadata, siis neid imesid, mida eelmised juhid on teinud, ei jõua kokku lugeda. Meie delegatsioonijuhti intervjueeriti ka peale külastusi, koguaeg oli meie juures kaamera ja meie pildid ilmusid lehtedes.
Mis oli kõige ebatavalisem seik reisist? Miski, mis teid tõeliselt hämmastas?
Minu jaoks oli kõige šokeerivam isikukultuse ja propaganda ulatus. Nõukogude Liidus elanuna ja lehtedest lugenuna eeldasin, et see on suurem, kui meil kunagi, kuid see oli tõesti massiivne: sisuliselt igal pool on eelmiste juhtide pildid, kujud, plakatid; meedias on vaid uudised sellest, kus praegune juht Kim Jong-un päeval käis ning televisioonis lisaks vaid sõjalaulud; müüdavad raamatud kujutavad vaid juhtidega või riigi ajalooga seotud aspekte. Nad pidid isikukultusele kulutama umbes 40 protsenti riigieelarvest.
Loomulikult hämmastas ka vaesus maal võrreldes linna keskklassi eluoluga, ning üleüldine ajast mahajäämus. Kohtudes Põhja-Korea kõrgete ametnikega, hämmastas ka muidugi see, et kuigi mööndi, et neil on vaesus ja toiduainete nappus, siis alati olid selles süüdi Ameerika imperialistid ja ühtegi muud meie tõstatatud probleemi, nagu koonduslaagrite ja inimõigustega seotu, omaks ei võetud või lihtsalt ei vastatud viidates näiteks ajapuudusele. Alati oli kohtumistel kiire, kuid samas räägiti alguses 5 minutit näiteks saksa keele kaunidusest (meil oli rühmas 4 eurosaadikut Saksamaalt). Samas ütles osa eurosaadikuid, kellel olid mõne inimesega varasemad kontaktid, et eravestluses räägivad nad natukene teist juttu. Samas ka sellesse tuleb suhtuda reservatsiooniga. Kohati oli see kõik absurdselt naljakas, kuid samas ka väga kurb.
Kas Põhja-Korea olustik meenutas mõneti ka Nõukogudeaegset Eestit?
Eks palju meenutas jah ja lapsepõlv tuli päris tihti meelde: alustades linnapildis liikunud autodest ja trammidest, mis meil ka siiani sõidavad, lõpetades töökohtades olnud autahvlite ja pioneeridega. Loomulikult ka kõik turistidega seotu, nagu valuutakauplused, näidiskohad ja piirangud ning ka muidugi (kuulu)jutud, mida režiimi kohta räägiti, kõlasid väga tuttavalt. Ka propaganda ja ajaloo võltsimine oli väga tuttav. Samas on kõik palju äärmuslikum ja asjad on kulunumad ning inimesed vaesemad, kui Nõukogude Eestis ka kõige kehvemal ajal oli. Kuna ma olin rühmas ainus, kes oli pärit endisest Nõukogu Liidust (üks eurosaadik oli Ungarist ja üks tõlk Ida-Saksamaalt), siis ma pidevalt andsin oma võrdlusi edasi ka teistele ning ega mind üldiselt asjad ei üllatanud. Samas need lääne-eurooplased, kes olid esimest korda, said ikka suure šoki. Ainus paremus võrreldes Nõukogude Eesti lõpuperioodiga, varasemat ma kahjuks ei mäleta, peale üleüldise tehnoloogia arengu, oli see, et linnapoodides oli toidukaupa saada ja ei olnud sabasid. Loomulikult kõigesse positiivsesse, mis me nägime ja mida meile öeldi, tuleb suhtuda teatava umbusuga, sest palju meile näidatu oli kas näidispood, -tehas, -meditsiiniasutus, või näidistee.
Millised inimesed seal on? Kuidas nad suhtusid teisse kui läänemaailma inimestesse? Kas pigem aupaklikult või olid umbusklikud?
Tavainimestega sisuliselt inimlikku kontakti ei olnud võimalik saada. Samas jällegi asi, mis väidetavalt on eelmiste kordadega muutunud, oli et inimesed julgesid vaadata silma ja naeratada-lehvitada, niisamuti ka sõdurid. Ainus kord, kui sain suhelda tavainimestega, oli tühja kiirtee ääres olnud kohvik-poes: viibisime grupiga metsapausil õues olnud kohvikus, kui eemal pilti tehes lehvitasid teise korruse aknast (kus selgus, et oli ka kohvik-pood) naisettekandjad. Läksime siis paari kolleegiga trepist üles, ostsime kohvi ning kuna seal polnud ühtegi muud inimest, siis nad julgesid oma elust rääkida ja ka meie kohta küsida. Arvestades preilide reaktsiooni ja küsimuste-vastuste sisu, siis eeldan, et see polnud lavastatud. Ka üks meie noor saatja, kellele olime esimene grupp, rääkis oma elust natukene vahetumalt, kuigi režiimi kõrge ametniku tütrena loomulikult poliitkorrektselt.
Mida kohvik-poe ettekandjad teile oma elust rääkisid? Oskasid nad läänemaailmaga oma elutingimusi võrrelda?
Kahjuks läänemaailma teemadel me ei rääkinud ettekandjatega või pigem ühega, kes inglise keelt natuke oskas. Ei olnud aega ega ka üldiselt ei tahtnud selliseid küsimusi küsida, eriti veel kehva inglise keelt rääkiva inimese käest. Küll küsisid nad meilt, et kus riikidest me oleme ja andsime neile oma reisiks tehtud koreakeelsed visiitkaardid. Lisaks tahtsime neile ka hiina rahas jootraha anda, mida Põhja-Koreas tavaliselt vastu ei võeta, kuna tegemist valuutaga. Samas, peale puiklemist ja ringi vaatamist võtsid nad selle vastu. Neilt sai ka küsitud, kas nad Pyongyangis käivad. Saime vastuseks, et pidid kord nädalas käima. Küsisime ka, et kuidas nad siis käivad, kuna ühistransporti ju ei ole või ega neil ometi oma autot pole. Selle peale naerdi ja öeldi, et neid sõidutab asutuse autojuht.
