Kõne üürnikule: minu klient murdis teie trepil jalaluu ja nõuab kompensatsiooni
Telefonikõne. Küsitakse minu nime ja elukoha aadressi järgi, kas räägitakse õige isikuga. Kõik klapib: nimi ja täpne Kalamaja aadress. Mees tutvustas end kodanik K esindajana (kas ütles ka sõna "advokaat" ning kliendi ja enda täisnime, ei suuda ma meenutada). Oli juhtunud selline asi, et tema klient murdis meie maja ees oleval trepil jääl libisedes ja seeläbi kukkudes jalaluu – trepp olla olnud liivatamata ja mina kui asja eest vastutaja pean hakkama kompensatsiooni maksma.
Esimesena mõtlesin, et see on mingi nali. Mees aga jätkas asjalikult. Arvatavasti kokutasin ja olin ehmunud. Jõudsin vaid öelda, et ma olen ju siin uus üüriline ja küsida, kas ta ei peaks hoopis korteri omanikuga rääkima. Seekord kõne lõppes.
See asi – eriti kõne nõudev-asjalik toon – hakkas mind painama: lugesin hoolikalt läbi üürilepingu ja sain kinnitust, et trepi liivatamisega ei ole ma kuidagi seotud, sest minu asi oli üüri tasuda, gaasi ja elektri eest maksta. Pealegi oli majal kojamees, keda küll harva nägin. Kõik. Lugesin veel mitu korda. Ka ridade vahelt ei leidnud midagi, mis lubaks trepil murtud luu eest minult raha küsida. Pealegi olin mina seal trepikojas uustulnuk, teised olid ammused olijad.
Kogu see lugu oli nii ärritav, et unustasin elementaarse asja: rääkida korteri omanikuga ja ka naabrimehega, kes ka ise omanik ja elanud selles kahekordses kahe trepikojaga majas aastaid.
Teine kõne. Olin sõbra juures tööpäeval tema sünnipäeva tähistamas ja tarbitud oli ka alkoholi – olin kergelt purjus. Nõudev-asjalik toon telefonis jätkus ja siis kaotasin ma kontrolli: sõimasin ta konkreetselt läbi, kasutasin ilusaid ja koledaid sõnu väljendamaks seda, mis ma temast arvan. Sõimu sisu oli ikka see: miks mind torgitakse, ma olen ju vaid üürnik!? Kas teed minuga nalja, mees, miks sa vanade olijate ja omanikega ei tegele, miks mind tüütad?! Kõne lõppes.
Kolmandat kõnet ei tulnudki ja ehkki mul oli teada ka tavatelefoni number, millelt helistati, jätsin asja sinnapaika, sest olin oma sõimukõnega ennast maha rahustanud. Mõtlesin, et kui veel tülitatakse, siis... aga ei ole keegi rohkem ühendust võtnud.
Tänase päevani ei tea, kas minult taheti raha välja petta, kas olid helistajal oma arust õigustatud nõudmised kliendi eest seistes, oli see mingi õnnetu juhus või tegi keegi minu kulul nalja. See juhtus peaaegu kümme aastat tagasi.
Siiski on olemas ka vandenõuteooria: keegi kontrollis minu närve - kuidas käitun kriisisituatsioonis. Aga kes testis ja kuhu mind plaaniti värvata?
