Kummaline hambapasta surnud vanaisa majas

Neljapäeva õhtu oli. Mäletan, sest reedeti ma tööl ei käi ja läksime nädalavahetuseks sõbranna vanaisa majja. Käisime ühes pulmas ja ei viitsinud ööseks koju sõita. Õieti plaanisimegi nii, et jääme pärast pidu tühjalt seisvasse maamajja puhkama.

Sõbranna vanaisa suri eelmisel aastal ja maja oli seisnud tema surmast saati põhimõtteliselt tühjana. Kõik nägi välja selline, nagu oleks vanaisa just uksest välja astunud puid tooma. Ainult külmkapi oli keegi märganud tühjaks teha ja seinast välja tõmmata. Köögikapid olid täis kuivaineid ja kõik oli omal kohal nagu tavalises majapidamises ikka.

See oli ühtaegu veidi kummastav ja ka kodune. Igatahes ei olnud mul pulmast väsinuna jaksu pikalt selle kõige üle arutleda, tahtsin lihtsalt voodisse vajuda ja pisut puhata.

Kuni sõbrants voodiaset läks tegema, otsustasin meigi maha võtta. Vett majas polnud, nii et läksin endale kellegi vanu kosse jalga ajades sõbranna juhatatud suunas kaevule vee järele. Oli pime, kuid leidsin kaevu õnneks üles.

Kunagi vanavanema haual käies sai sellist kaevu korduvalt pumbatud, et lilli kasta, nii et lükkasin kaevukangi kannatlikult üles-alla, teades, et küll see vesi ka varsti tuleb. Ja tuligi. Jõudsin rohelise plastikämbriga kööki tagasi ning otsisin kotist välja oma valge rätiku.

Külma veega nägu õieti puhtaks ei saanudki, nii et valgele rätikule jäid närtsinud ja niiskeks läinud meigist jäljed.

"Kas sul hambapastat on?" hüüdsin teise tuppa sõbrannale. Vastusest ei saanud ma miskipärast aru, ilmselt neelasid heli maja arvukad vaibad või ütleski ta midagi väga vaikselt. Jah, tavaliselt ma hambapastat kaasa ei võta, kui kuhugi lähen, jätan kodustele kasutada. Õnneks nägin riiulil väikest tuubi Blend-A-Medi lastepastat.

Mõtisklesin, kas majas on elanud lapsi või on pasta hiljem toodud, ning pigistasin sinist pastat oma hambaharjale. See oli täiesti maitsetu.

"Huvitav, tavaliselt on lastepastad kommimaitselised," arutlesin. Aga võibolla on siis maitsetuid ka, lapsi on ju igasuguseid. Piparmündine ei saagi lastepasta olla, jõudsin järeldusele. See ju lapsele liiga kange.

Pesin ja pesin ning tundsin, kuidas pasta hammaste ja igemete piirile kinni jäi. Tõmbasin keelega üle ja hakkasin kahtlema, et ehk on see pasta majas liiga kaua seisnud ja vanaks läinud.

Võtsin tuubi kätte, et sellelt kuupäeva otsida, kuid märkasin hoopis midagi muud: proteesipilte.

"Appi, misasi see on? Proteesipuhasti? Proteesipasta?" mõtlesin. Lugesin saksakeelset teksti tuubil: see oli proteesiliim.