Kuidas palun? Politsei keeldub inimest aitamast?
Alles saime lugeda ja kuulda, et politsei keeldus inimest aitamast. See omakorda tähendab seda, et politsei kui korrakaitsja on kaotamas oma tähtsust.
Varguse ohvriks langenud inimene sai politseist vastuseks, et võõrastesse kätesse jõudnud telefoni mobiilpositsioneerimise abil otsima ei hakata, kuna see riivab varga õigusi isikuandmete kaitsele, ega ole politsei jaoks kõige efektiivsem viis.
"Tuleb mõista seda, et jälitustoimingute teostamine on inimõiguste äärmuslik riive ja need viiakse läbi äärmuslikel juhtudel, kui kõik muud toimingud on tehtud," sõnas Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juhi Priit Pärkna.
"Kui mobiiltelefoni positsioneeritakse politsei menetluse raames, siis vastuolu andmekaitsega ei teki. Isikuandmeteks muutuvad need andmed siis, kui isik telefoni taga oleks otseselt tuvastatav," ütles Andmekaitse inspektsiooni avalike suhete nõunik Stiina Liivrand.
Pärkna lisas, et mobiilpositsioneerimine ei garanteeri veel telefoni leidmist. Näiteks võib positsioneerimine tuvastada, et telefon asub Raekoja platsil, ent seal viibib lisaks kurjategijale veel paarsada inimest.
Siin on kohe näha, kuidas üks räägib ühte ja teine teist, aga kumbki süüd ei näe. Üks ütleb, et seadus ei luba, teine ütleb vastupidist.
Kui me elame sellises riigis, kus politsei kui võimuesindaja ei aita inimest, kes on kuriteo ohvriks langenud, siis see näitab selgelt, et politseid ei saa enam usaldada ja tuleb hakata mõistma ning toetama omakohut.
Kui mobiiltelefoni positsioneerida ja mõnda aega telefoni liikumist jälgida, siis saab tuvastada ka selle telefoni kandja ning juhul kui telefon on varastatud, siis selle temalt lihtsalt konfiskeerida. Nagu näha, siis Pärna sellele ei mõelnud ja see näitab politsei ükskõikset suhtumist ja suutmatust.
Oleme saanud lugeda, kuidas politseile peksa antakse, kuidas politsei keeldub sekkumast kaklusesse (jaanipäev), kuidas politseist välja ei tehta (Ülemiste streetracerite kogunemine) ja nüüd saame lugeda, kuidas politsei keeldub abistamast. Kuhu me sellise politseiga jõudnud oleme? Mis saab edasi? Kas tõesti peab hakkama iga inimene kaitsma oma vara oma jõuga ja kui midagi juhtub, siis aitab ainult omakohus?
Kus on nüüd siseministri ja kaitseministri silmad? Kus on peaministri ja presidendi silmad? Nüüd tuleks vaadata üksteisele otsa ja mõelda, kas ja mida peab muutma, et selline ükskõikne suhtumine politseisse lõppeks ja inimesed hakkaks politseid austama ja usaldama.
