Veidenberg kurtis, et meie tuntud suvituskohtades on restoranide uste taga hiiglaslikud järjekorrad ning kui saabki lõpuks lauda istuda, venib ebainimlikult pikaks tellimuse ooteaeg.

Kokana töötanud Kormašov püüdis seletada, mis toimub restoranide köökides tegelikult ning väitis, et seesugune kurtmine on asjatundmatu. Omanikud hoidvat tööjõu pealt igal sammul raha kokku ning kliendid olevat tihti ülbed ja lärmakad mölakad, kes ei anna jootraha isegi siis, kui restoran on nende pärast kauem avatud.

Tõde on loomulikult kusagil vahepeal. On fakt, et mõnes restoranis on hulga parem toit ja teenindus kui teises, kuigi mõlemad opereerivad samas piirkonnas, maksavad samu makse ning pakuvad sama hinna eest süüa ja juua samadele klientidele. Sestap ei saa väita ei seda, et terves Eestis oleks kõikjal ühetaoliselt kehv teendinduskultuur ega ka seda, et pikkades ooteaegades on süüdi kõik muud peale restorani töötajate.

Igal äril on oma plussid ja miinused. Restoraniäri on riskantne ja keeruline bisnis, aga kedagi ei sunnita sellega tegelema, niisamuti nagu kedagi ei sunnita restorani külastama.

Hea lugeja, mida arvad Eesti teeninduskultuurist sina? Millised on sinu kõige meeldivamad ja kõige ebameeldivamad väljas söömise kogemused?

Või kui oled ise restorani töötaja, siis millised on olnud kõige meeldejäävamad kliendid - nii positiivses kui ka negatiivses mõttes?

Avalda arvamust kommentaariumis või kirjuta rahvahaal@delfi.ee !