Priit Pärkna: Positsioneerimisest ja õigustest
Enam ei ole küsimus ainult majanduslikus kahjus, vaid sageli ilmajäämises millestki väga personaalsest. Seepärast on elav arutelu politseitegevuse osas mobiilivarguste lahendamisel igati mõistetav.
Küsimus sellest, kas mobiiltelefoni asukoha määramine reaalajas politsei poolt on jälitustoiming või mitte, vajab kindlasti selgeks rääkimist, kuna sel teemal on viimastel päevadel meedias ilmunud ka väärinfot. Esmalt tuleb aga vaadata, milliste olukordade lahendamisel on positsioneerimisest reaalselt abi ja millal mitte, kuna politsei jaoks on määrav just see mitte küsimus „varga õigustest“.
Jah loomulikult, jälitustoiming nii nagu enamik kriminaalmenetluses tehtavatest toimingutest riivab kahtlusaluse õigusi – seadus annab politseile selleks selgelt piiritletud võimalused, kuna vastasel juhul oleks kuritegude lahendamine võimatu. Ükski kuritegu ei jää lahendamata seepärast, et osadeks toiminguteks peab politsei küsima luba prokurörilt või kohtunikult. Nii et kui kasutada veelkord seda intrigeerivalt kõlavat sõnastust, siis võime öelda, et varga õiguste riivamine on lausa lahutamatu osa politseitööst.
Mobiiltelefonide positsioneerimist kasutab politsei oma töös igapäevaselt – siis, kui see on otstarbekas ning loomulikult alati, kui ohus on kellegi elu või tervis. Positsioneerimine iseenesest ei lahenda ühtegi kuritegu ega olukorda. Küsimus on selles, mida saame selle infoga teha edasi. Metsa eksinud seenelise või marjulise otsimisel saame tema telefoni asukoha kindlaks määramisega teada metsatuka, kust inimest juba kasvõi hõigates on võimalik üles leida.
Mis aga annab sageli imerohuks peetav positsioneerimine telefonivarguse puhul? Piirkonna, kus asub üks pisike ese, ning seda enamasti mitte väga täpselt. Sõltuvalt asjaoludest võib tulemuseks olla paar kortermaja, terve linnakvartal või näiteks kaubanduskeskus. Erinevalt maastikule eksinud inimesest, kes teeb ka ise kõik enda leidmiseks, otsime me sel juhul tundmatut varast üritades teda leida läbi ühe väikse eseme, mis kuskil varjul. Pelgalt teadmine, et mobiiltelefon on teatud piirkonnas suvalises kapis, taskus, autos või prügikastis paraku tõesti ei lahenda ühtegi mobiilivargust ega too ka omanikule tema vara tagasi.
Tallinnas ja Harjumaal varastatakse ca 1200 mobiiltelefoni aastas. Iga üksikut mobiilivargust eraldi detektiivivõtetega uurides oleksime üsna kiirelt lõhkise küna ees. Ühest küljest kannataks kriminaalpolitsei võimekus panustada isikuvastaste ja teiste raskete kuritegude lahendamisele ning teisalt saavutaksime väga vähe selle nimel, et ära hoida tulevasi vargusi. Põhjuse vargale n-ö tööle minekuks annab see, et tal on varastatut kellegi juures realiseerida. Mobiiltelefoni ei varastata helistamiseks ega suvilast muruniidukit oma muru niitmiseks, vaid ikka selleks, et see raha vastu vahetada.
Politsei tegevuse teravik ongi seepärast suunatud varastatud asjade kokkuostjatele. Läbi nende tabamise ja ühiskonnast eraldamise vähendame tellimust uuteks vargusteks, aga jõuame ka konkreetsete varaste ning varastatud asjadeni. Jalgrattad, mobiiltelefonid, tööriistad ja muu vara, mida igapäevaselt omanikele tagasi saame anda, on kätte saadud just selliselt. Seepärast on meile väga oluline ka see, et politseile igast vargusest teada antaks – vaid siis on meil võimalik viia tagasi saadud vara kokku tema omanikuga.
Varavastase kuritegevusega võitleb politsei probleemi- ja isiku-, mitte juhtumipõhiselt. See ei ole mugavusvalik – nii oleme tunduvalt mõjusamad ning suudame anda kuritegelikule turule tugevama löögi, kui iga üksiku varguse Hercule Poirot moodi lahendamine võimaldaks. Kuigi kuritegude arv on aasta-aastalt langenud, pannakse Tallinnas ja Harjumaal aastas toime ca 20 000 kuritegu. See ei tähenda kaugeltki, et meil oleks 20 000 kurjategijat.
Tulles aga lõpetuseks tagasi küsimuse juurde mobiiltelefoni positsioneerimise õiguslikust määratlusest, siis telefoni asukoha määramisega reaalajas politsei poolt on kriminaalmenetluse raames tõesti tegemist jälitustoiminguga. Käesoleva aasta alguses jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, millest meedias juttu on olnud, puudutasid päringu tegemist kõneeristuse kohta, mis on sellest aastast tõepoolest mitte jälitustoiming, vaid tavapärane menetlustoiming. Kõneeristust ei tohi aga segamini ajada positsioneerimisega – üks annab loetelu numbritest, kellega konkreetselt telefonilt on mingil ajaperioodil kontaktis oldud ning teine määrab telefoni asukoha praegusel hetkel ehk reaalajas.
Mis puudutab aga küsimust, kas olukorras, kus inimene ise positsioneerib oma telefoni, viib ta läbi „jälitustoimingut“ või teeb midagi ebaseaduslikku, siis vastus on, et loomulikult mitte, seni kuni tema eesmärk ei ole koguda sihilikult andmeid mõne teise inimese kohta. Inimene ise võib oma isiklikku vara jälgida, kasutades selleks ka tehnilisi võimalusi, samamoodi nagu ta võib näiteks oma laste turvalisuse tagamiseks nende tegemistel silma peal hoida, sest tegemist on tema privaatsfääriga. Jälitustoiminguna mõistetaksegi just olukorda, kus vastavaid toiminguid viib läbi riik.
