„Ei, seadusega ette nähtud kokkuhoidu Eestis veel ei ole,“ ütles Eesti rahandusministeeriumi pressiesindaja Andrus Säälik Die Zeitile. Nii kaugele ei taha tema sõnul ükski valitsus siiski minna. „Poliitika jaoks on siiski olemas reeglid,“ kinnitas Säälik. Need olevat „lihtsad, selged ja läbipaistvad“. Ükski Eesti omavalitsus ei tohi kulutada enam kui umbes 60 protsenti oodatavatest aastasissetulekutest ja riiklikul tasandil ei tohi valitsus võlgade teenindamisele kulutada rohkem kui 20 protsenti oodatavatest sissetulekutest, kirjutab Die Zeit.
Ilmselt need reeglid kehtivad, sest Eesti riik on võtnud viimase kümne aasta jooksul ümmarguselt 991 miljonit eurot võlgu, Saksamaa võlakoorem on aga praegu 2119 miljardit ehk 2,12 triljonit eurot, nendib Die Zeit. Eestil oli ajalehe teatel sisemajanduse kogutoodanguga võrreldes hiljuti võlgu vaid kuus protsenti; Saksamaal 80, Kreekal umbes 160 protsenti. Ühelgi teisel riigil – välja arvatud Luksemburg ja Liechtenstein – pole viimastel aastatel nii vähe võlgu olnud kui väikesel Eestil. „Eesti näitab euro-perifeeria riikidele, et karm kokkuhoiukurss tasub end kiiresti ära,“ kommenteeris Deutsche Banki analüütik Nicolaus Heinen Die Zeitile.
Tegelikult oli väljavaade saada 2004. aastal Euroopa Liidu liikmeks see, mis Eesti kokkuhoiukursile alguse pani, kirjutab Die Zeit. Liikmelisus andis riigile mitmeid eeliseid, näiteks erinevaid toetusi. Kui Eesti seitse aastat hiljem euro kasutusele võttis, täitis ta Maastrichti kriteeriumid: madal riigivõlg, väike eelarvepuudujääk, stabiilne vahetuskurss ja aktsepteeritav inflatsioonitase.
Siis tuli kriis. Peaminister Andrus Ansip võttis tarvitusele karmid kokkuhoiumeetmed. Isegi pealinnas Tallinnas lülitati keset ööd tänavavalgustus välja, kirjutab Saksa ajaleht.
Eestlased võtsid kõik vastu stoilise rahuga. Veelgi enam: nad premeerisid peaminister Ansipi liberaal-konservatiivset valitsust 2011. aastal tagasivalimisega. Eesti kannatlikkusel on juured ajaloos, rääkis Eesti suursaadik Berliinis Kaja Tael Die Zeitile. Pärast aastakümneid rõhumist Venemaa, Rootsi ja Saksamaa poolt on sõna „kriis“ eestlaste jaoks teise tähenduse omandanud. „Me ei ole rikutud. Elu on õpetanud, et head ajad tuleb raskelt välja teenida,“ ütles Tael.
Siiski on majandussüsteemil, mis kokkuhoidu armastavate sakslaste vaatenurgast võib eeskujulik tunduda, olulisi puudusi, kirjutab Die Zeit. Tööpuudus oli viimati üle kolme aasta pärast kriisi algust veel üle kümne protsendi. Ka inflatsioonitase tõusis viimastel kuudel üle nelja protsendi. Kriitikud viitavad Die Zeiti sõnul sellele, et valitsus tahab kõrgemate hindadega tööpuudust vähendada – lõpuks tähendab suurem inflatsioon Saksa ajalehe hinnangul madalamat reaalpalka. „Kui valitsus sealjuures nii karmilt kokku hoiab, on ka investeeringud, mis võiksid töökohti juurde tekitada, paljude majandusteadlaste arvates liiga kesised,“ kirjutab Die Zeit.
„Keskmine brutosissetulek ulatub Eestis kõigest 800 euroni kuus, pensionärid saavad keskmiselt 320 eurot. Valitsus piirab sotsiaalkulutused miinimumini, et mitte riskida tulevikus eelarvepuudujäägiga. Valitsus tõstis hiljuti miinimumpalga 1,90 euroni (tunnis), millel on aga vaevalt mingit mõju. Tööstusriikide klubi OECD tõi seetõttu riigi puhul esile „mõningaid edusamme“. Sellest hoolimata näitab organisatsiooni indeks: riigi kodanikud on keskmiselt rahulolematumad kui kõigi teiste tööstusriikide omad,“ võtab asja kokku Saksa ajaleht Die Zeit.
