Eesti sõjaveteranid ― kellele ja milleks?
Kummastav on olukord, et kohati tundub veteran olema suurema au sees ka neis ebademokraatlikes riikides nagu Põhja-Korea, kes on saatnud oma sõdureid rahuarmastavaid ühiskondi anastama. Mis on pildil valesti?
Eesti jaoks on kliendid meie külalised, sest riik kohtleb oma kliente nagu külalisi oma kodus. Eesti püüab alati ka oma külaliste ootusi ületada, sest eestlased justkui armastavad oma tööd ja teha rohkem kui neilt oodatakse. Eesti soovib olla oma ala meister ning uhke selle üle, et pakub eeskujulikemat teenindust ja kohusetunnet täita võimuvertikaalist tulenevaid kohustusi teiste ees. Kõike ikka selleks, et olla parim ja number üks. Paraku pole see täiuse poole püüdlemine siiani kajastunud suhtumises meie sõjaveteranidesse, kes võimaldasid suuresti selle kõige, mis meil praegu on päritud.
Eesti peab pakkuma oma kodanikele turvalist elukeskkonda. Meie kodanike turvatunne peab olema kõrge ja tajutav läbi hästi välja arendatud iseseisva kaitsevõime. Eesti riik peab hoidma ja toetama omasid ― vastutama tema kaitsjate heaolu ja ka au eest. Me oleme head kodanikud oma riigile, kuid meie veteranid on suured kodanikud. Suured just tänu oma moraalile ja eneseohverdusele, mida nad ei ole pidanud liialt suureks hinnaks maksta oma riigi eest.
Seda enam on lubamatu olukord, et suurt hulka Eesti kodanikke ei ole siiani vääriliselt tunnustatud. Samal ajal peab ja teeb seda valdav osa maailma tsivilisatsioonidest, kelle hulgas on ka need, kes praktiseerivad autoritaarset ja kalki ühiskonnakorraldust. Kummastav on olukord, et kohati tundub veteran olema suurema au sees ka neis ebademokraatlikes riikides nagu Põhja-Korea, kes on saatnud oma sõdureid rahuarmastavaid ühiskondi anastama. Midagi on valesti ― suhtumine.
Me peame Eesti sõjaveterane väärtustama õiglaselt ning mitte ainult neid, kes on saanud selleks vaid viimasel ajal kaugel, väga kaugel Eestist. Vastasel juhul ei saa me arvustada neid meie kodanikke, kes ei soostu Eestit kaitsma, nagu seda tegid nemad, pelgalt seetõttu, et keegi ei tunnusta ega mäleta nende ohverdusi, sest tegemist on ju vaid jätkusuutlikkuse ja riigi au küsimusega.
Iga päev vääriti kohtlemist ja suhtumist õõnestab nende moraali seades justkui kahtluse alla nende toonase otsuse ja meelekindluse kaitsta Eesti iseseisvust. Nii vähe kui seda ei ole palutud, küsitud ja oodatud ― meie sõdurid olid ja on jätkuvalt kõige paremad ja tugevamad nii vaimult kui kehalt. Seetõttu kohelgem neid ka vastavalt!
