Jaanus Piirsalu: Islami paastukuust on saanud Põhja-Kaukaasias riiklik püha
Olen viimase nädala veetnud Tšetšeenias ja Dagestanis. Need kaks Venemaa vabariiki Põhja-Kaukaasias peavad praegu sama pühendunult kui kogu muu islamiusuline maailm paastukuud ehk ramadaani. See näitab hästi, kuidas asjad on siin muutunud: erinevalt nelja-viie aasta tagusest ajast on ramadaanist saanud absoluutselt riiklik üritus, mille eiramist ei julge keegi naljalt avalikult välja näidata.
Islamiusuliste elu põhineb teatavasti viiel tugisambal, millest üks on ramadaan ehk paastukuu. Ülejäänud neli on usu tunnistamine (sõnadega: „Ei ole teist jumalat peale Allahi ja Muhammed on tema saadik“), igapäevane palvetamine vähemalt viis korda (ramadaani ajal soovituslikult rohkem), kohustuslik annetamine ühiskonna vajadusteks (zakat) ja palverännak Mekasse (hadž).
Kuu aega kestva ramadaani ajal ei tohi islamiusuline päikesetõusust kuni päikeseloojanguni süüa, juua ega suitsetada. Kogu ramadaani ajal on keelatud igasugused lõbustused. See on meeleparandamise aeg.
Ramadaan on liikuv püha, mis iga aasta liigub kümme päeva ettepoole. Eriti raske on ramadaani pidamine siis, kui see satub suvekuudele, kus paastuma peab 14-18 tundi päevas. Nagu näiteks praegu, sest tänavu algas ramadaan 8. juulil.
Kui ma 2007. aasta sügisel ramadaani ajal Dagestanis käisin, siis ei näidanud keegi avalikult välja ega rõhutanud, et peab ramadaani. Paljud ilmselt pidasid seda, kuid kohalikud võimud ei suhestunud pühaga kuidagi. Pigem vaatasid võimud sellele kõõrdi, kuna siis arvati, et sellised asjad viivad Dagestani islamiseerumiseni ja seda pigem kardeti ning peeti ebasoovitavaks.
2007. aastal olid söögikohad ja kõrtsid rõhuvas enamuses päeval lahti ning poodides müüdi alkoholi ööpäevaringselt. Enam-vähem sarnane olukord oli ka Tšetšeenias, ainukese vahega, et alkoholimüüki hakati seal juba piirama ja see ei olnud enam kõikjal kättesaadav.
Kiire muutus
Kõigest nelja aastaga on olukord kardinaalselt muutunud - Tšetšeenia jälgib ramadaani täie rangusega ning ka Dagestan püüab selles suunas liikuda. Dagestanil on see muidugi keeruline, sest erinevalt Tšetšeeniast, kus 90 protsenti elanikest on tšetšeenid, on Dagestanis palju erinevaid rahvusi.
Tšetšeenia pealinnas Groznõis leidsin kesklinnas nüüd vaid ühe kohviku, kus külaline võis päeval süüa saada. Kõik ülejäänud restoranid ja kohvikud olid suletud kuni päikeseloojanguni, et siis hoida oma uksed avatuna kuni kella kolmeni öösel.
President Ramzan Kadõrov tahab, et kõik peaksid ramadaani ja nii nad peavadki. Päevasel ajal ei julgeta isegi tänaval suitsetada ning erinevad tuttavad kinnitasid üksmeelselt, et 90 protsenti tšetšeenidest jälgivad uraza´t (paast). Ülejäänud söövad päeval vaikselt kodus, aga avalikult nad seda välja näidata ega sellest rääkida ei julge. Tõsi, mägedes nii tõsiusklikke kõik ei mängi ja üht-teist endale ikka lubatakse.
Islamiseerunuim Venemaa piirkond
Tšetšeenia on aga ka kõige islamiseerunum Põhja-Kaukaasa vabariik. Veendunud islamiusuliste protsent elanikkonnas on juba mõnda aega olnud Venemaal kõige kõrgem just Tšetšeenias.
Dagestanis polnud seni paastu pidamisega nii ranged lood, aga enne tänavust ramadaani kuud teatas Dagestani presidendi kohusetäitja (ja peatne täievoliline president) Ramazan Abdulatipov esmakordselt, et kõikidel poodidel on keelatud müüa alkoholi hommikust kuni õhtul kella kaheksani. Seni oli poodide alkoholimüügi keeld ramadaani ajal olnud vabatahtlik, aga paljud tegid seda. Sellest aastat oli müügikeeld sisuliselt kohustuslik.
Peale presidendi selget seisukohavõttu teatas enamus Dagestani restorane ja kohvikuid, et ei tööta paastukuu ajal kuni päikeseloojanguni. Isegi pealinna Mahhatškala tänavatel seisvatele gaseeritud vee automaatidele (ja-jaa, siin veel leiab selliseid nõukogude aega meenutavaid aparaate, kuigi täiustatud variandis) ilmusid hoiatavad kirjad, et vett tohib nendest lasta alles peale kaheksat õhtul.
Siiski pole söögikohtade suletuna püsimine Dagestanis nii massiline kui Tšetšeenias - Mahhatškalas leidsin ma üksjagu söögikohti, kuhu sai ka päeval sisse astuda. Palju külastajaid seal siiski polnud, sest nii nagu Tšetšeeniaski, ei taheta avalikult välja näidata, et ramadaanist kinni ei peeta. Inimestega suheldes võib aga aru saada, et erinevalt Groznõist ei pea ramadaani päris paljud.
Dagestani paljudest rahvakildudest on mõned usu küsimustes märksa leigemad kui teised. Näiteks leiab mägikülades elavate lakside seast, kes kunagi olid Dagestanis esimeste islami usku pöördujate seas, vaid mõne üksiku paastuja. Samas on rannikul asuvates kumõkkide külades uraza pidamine väga levinud.
Kui veel mõned aastad tagasi üritasid võimud Põhja-Kaukaasias vähemalt ametlikul tasandil islamiusu rolli mitte rõhutada, siis tänaseks on nad oma tegudega avalikult tunnistanud islami tugevat kohalolekut ja olulist rolli ühiskonnas. Edaspidi võib islami tähtsus seal ainult suureneda, mitte enam väheneda. Lõplikult on möödas need ajad, kus islamiusu nõuete täitmist seostati vastupanuga võimudele. Võimud on selle rolli Tšetšeenias, Dagestanis ja ka Inguššeetias tänaseks üle võtnud. Moskva on sellega seni rahul, kuni islamiusu abil on võimalik piirkonnas säilitada suhteline rahu, millega on seni probleeme vaid Dagestanis.
