Lugejat häirib joodikute isiklik käimla keset avalikku parki
Tegemist pole nähtusega vaid Tallinnas või Tartus vaid üle kogu Eesti. Võiks öelda, et seal, kus on park, on kindlasti ka kari joodikuid pinkidel istumas. Seda alates esimesest soojast kuni esimese sügiskülmani, kuid isegi siis ei saa tavalised inimesed rahumeelselt pargis oma lastega jalutada või koertega joosta, ilma et ei märkaks mõnel pingil või selle all ennast lõplikult auti joonud parmu.
Peamine probleem eelmainitud parmudega seisneb asjaolus, et nad ei tegele mitte ainult oma kaheliitrise õllepudeli põhja vaatamisega, vaid neil jätkub jaksu ja julgust kommenteerida iga mööduvat inimest, olgu viimane siis noor, vana, paks, kõhn, lühike või pikemat kasvu - kõigil on viinauduse pargielaniku arust miskit viga. Kuigi sellised kommentaarid ei mõjuta enamikku tõsiselt, siis inimesed eelistavad ikkagi liigelda kohtades, kus puudub igasugune võimalus mõne päevinäinud remargi osaliseks saada. Seega piisab asotsiaalil lihtsalt oma tagument pingile visata, kamraadid ära oodata ning umbes-täpselt 10.15 rasket tööpäeva alustada, mis koosneb peamiselt sõpradega jutu ajamisest, sõpradega rääkimisest ja nendega vestlemisest. Lisaks sellele loomulikult ka kommentaarid möödujate kohta.
Nimetus "avalik park" on kaotanud oma tähenduse, kuna tundub, et aina enam on tegemist lihtsalt 24/7 vabaõhu-õllefestivaliga, mille toimumist ühegi korrakaitseorgani esindaja takistama ei kipu. Ja just nimelt ööpäevaringselt toimub joomine, oksendamine, räuskamine, ilma igasuguse võimudepoolse vahelesegamiseta.
Isiklik kogemus pärineb aasta tagasi suvest, mil öisel ajal tanklast sigarette ostmas käies otsustasin suitsu tegemiseks peatuda pargis ning pingil rahulikult õhtuvaikust nautides oma sigareti lõpetada. See loomulikult ei õnnestunud, sest mõne minuti pärast oli kohal sügavalt armunud parmupaarikene, kes kõigepealt küsis minult suitsu. Saades keelduva vastuse järgnes küsimus: "Kaua sa siin veel kavatsed istuda?" Kuigi olin juba lahkumas, siis otsustasin trotsi mõttes järele pärida, milleks neil seda teadmist tarvis läheb. Selle peale viitas naisasotsiaal peaga pingi taha puude poole ja ütles kuldsed sõnad: "Ei, me tahaks lihtsalt si*ale minna." Tuli välja, et ringis kasvavaid madalaid kuuski avaliku pargi keskel kasutasid alalised pargielanikud isikliku WC-na. Pärast seda olen nimetatud pargist ringiga mööda kõndinud.
Hiljuti viibisin rohkem kui nädala kodulinnast eemal ning naastes märkasin, et kohalikule pargile olid piirded ümber pandud ja käimas ehitustööd. Esimene mõte polnud mitte "huvitav, mida nad siin ümber teevad" vaid "ei tea, kus nüüd kõik need joodikud läinud on?" Õhtul järve ääres nägin, kuhu parmud ajutiselt kolisid.
Jääb vaid mõtiskleda, kus on korrakaitsjate silmad ja miks ei reageerita väljakutsete peale, et ilmselgelt avalikku korda raskelt rikkuvaid inimesi kõigi jaoks mõeldud parkidest ära ei kõrvaldata.
