Ülbe jõhkard kiusas ühistranspordis noort naist
Kõik toimus bussis number 23, mis eelmise neljapäeva õhtul rahvast kesklinnast kodudesse viis. Tegemist oli lõõtsabussiga, mis tänu oma ruumikusele ei läinud terve reisi vältel rahvast täis. Pidevalt oli vabu istekohti.
Mina istusin bussi tagumises pooles. Mu lähedal seisis üks neiu, kes oli oma pealtnäha rasked kotid pannud kõige viimase pingi vahekäigu poolsele istmele. Aknapoolne iste jäi tühjaks. Mainin veelkord, et vabu istmeid oli küllaga.
Kristiine keskuse juures tuli bussi peale üks umbes 50-aastane mees koos väikese tüdrukuga. Mees käskis tüdrukul istuda selle tühja aknapoolse istme peale, mis neiu kottide kõrval oli. Seejärel käratas mees neiule, et too oma kotid ära koristaks. Neiu vastas mehele vaikse häälega, et kotid on väga rasked, tal on veel pikk tee sõita ja ta ei jaksa neid käe otsas hoida. Selle peale ütles mees, et tool ei ole kottide jaoks mõeldud ja neiul on kaks võimalust – ta kas võtab kotid sülle ja istub või koristab oma kotid ära.
Nüüd selgitas neiu, et ta on terve päeva pidanud istuma ja parema meelega seisaks edasi. Mees ütles väikesele tüdrukule, et too peab püsti tõusma, sest tädi ei luba tal istuda. Neiul paistis viimase märkuse peale kannatus katkevat, sest ta haaras oma kotid sülle, istus maha ja ütles, et las laps istub ja pole tarvidust debiilseks minna.
Ebameeldiv mees sättis lapse taas istuma ja hakkas kotikoorma all istuvat neiut kõva häälega sõimama, kutsudes teda peamiselt ülbeks ja rumalaks tibiks. Neiu jäi üllatavalt vaikseks ja tegi seepeale hoopis mehest telefoniga pilti. Oletatavasti tahtis psühholoogilise vägivallatseja kohta tõendit saada. Mees aga läks seepeale veel vihasemaks, hakkas neiut ähvardama ja lubas telefoni ära lõhkuda ja ilma loata pildi tegemise eest politsei kutsuda. Neiu võttis telefoni uuesti kätte ja lubas pildi ära kustutada, kui mees sellise käitumise kohe ära lõpetab. Mees haaras aga telefoni enda kätte ja ütles, et nüüd on tal endal tõestusmaterjal, mille alusel ülbe tibi kohtusse kaevata.
Vaene neiu palus meest üllatavalt rahulikul ja kindlal häälel, et too kohe telefoni tagasi annaks. Mees vaid mõnitas neidu ja küsis talt, et kas nüüd on rumalal tibil selge, et ülbitseda pole mõtet. Samuti pidas mees vajalikuks mainida, et kui neiu oleks Afganistanis, siis oleks ta sellise käitumise peale juba oksa tõmmatud. Neiu uue alandliku palve peale anti talle siiski telefon tagasi.
Minul jäi ausalt öeldes hing kinni nii kohutavate märkuste peale. Aga pean häbiga tunnistama, et ei julgenud vahele minna. Küll aga olin tunnistajaks meessoo paremate esindajate olemasolule. Nimelt astus sellel hetkel olukorda noormees, kes palus mehel tagasi tõmmata ja vaiksemaks võtta. Vihane vanamees paistis arvavat, et noormees (ja ülejäänud kaasreisijad) on tema poolel ja hakkas rõõmsalt uhkustama, et oli ülbe tibi paika pannud ja enam too niimoodi ei käitu. Noormees, kes ilmselgelt asja sugugi samamoodi ei näinud, küsis seepeale viisakalt ehmunud neiu käest, et kas too sai oma telefoni tagasi ja kas kõik on korras. Neiu vastas jaatavalt ja tänas noormeest ilmse kergendustundega. Nüüd pöördus noormees ebameeldiva mehe poole ja palus tollel ennast kokku võtta ja käituda edasise reisi jooksul nagu täiskasvanud mees. Ülejäänud reisi jooksul püsiski see tobe mats vaikselt.
Juhtunu pani mind mõtlema mitmele asjale. Esiteks, kas tõepoolest on see kõigi intelligentsete inimeste jaoks iseenesestmõistetav (nagu agressiivne mees väitis), et oma kotte ei tohi panna bussis istme peale? Kas ka siis mitte kui vabu istmeid on küllaga? Teiseks, mis õigus on ühel inimesel, kes ei ole võimeline oma soove edastama muudmoodi kui matslikult haugatades, kutsuda kedagi ülbeks ja rumalaks? Ja kolmandaks, kas selline inimene peaks omama õigust kasvatada väikest last?
