Parki maha jäetud koera omanik põhjendab oma käitumist
Täna ilmus Delfis lugu koerast nimega Roosi, kelle omanik jättis ta parki maha. Toimetusega võttis ühendust Roosi endine perenaine, kes püüab oma koledat tegu selgitada. Asjad pole tihti nii lihtsad nagu nad esmapilgul paistavad. Kas Roosi endine omanik väärib ühehäälset hukkamõistu? Otsustage ise.
"Mina elan koos oma ema ja lapsega ema korteris. Roosi oli meie juures olnud juba üle kolme aasta. 19. juuli õhtul, kui mina koju läksin, tuli välja, et minu ema oli läinud Roosi juurde ja hakanud temaga kõva häälega riidlema, et ta voodis oli ja oli hakanud kätega vehkima. Selle peale koer ehmatas ja hammustas teda," alustab naine nukra sündmusteahela kirjeldamist.
Roosi endine perenaine peab vajalikuks märkida, et koer pole tema emale kunagi meeldinud.
"Selle peale sai minu ema vihaseks ja ütles, et ma pean koera ära andma varjupaika või kusagile uude koju või siis ta magama panema. Mulle anti aega nädal, et seda teha. Panin igale poole kuulutusi üles, et koer tänavale ei jääks ja et teda magama ei pandaks. Vahepeal isegi mõned helistasid, kuid sinnapaika see asi jäigi. Keegi ei soovinud koera endale võtta.
Kui saabus reede, 26. juuli, ei lasknud ema enam mind koeraga koju. Ma pidin ööbima temaga õues ja vahepeal olin ka koridoris, kuna õues läks öösel väga jahedaks. Laps käis mulle ja koerale päeval kodust toitu toomas.
Ma helistasin varjupaika, et kas ma ei saaks oma Roosit sinna viia. Muidugi vastati selle peale, et see pole nende probleem, et see on minu enda kodune probleem. Ma veel ütlesin, et ma olen temaga juba mitu päeva tänava peal olnud, et pole mitte kuhugile koeraga minna. Mul ei olnud ka nii palju raha, et panna Roosit koerte hotelli, kuna mu palgapäev oli alles tulemas," seletab koera vastu tahtmist hüljanud naine.
Kas jätta kodutuks koer või jääda ise kodutuks?
Kui toonane olukord oleks samamoodi jätkunud ning naine oleks oma lemmikuga koos õue elama jäänud, poleks ta saanud esmaspäeval tööle minna ning oleks kaotanud ka oma töökoha.
"See oleks lõpptulemusena tähendanud seda, et ma oleks ilma rahata ja oleksime Roosiga mõlemad kodutud ja ilma söömata-joomata. Sellepärast ma tegingi selle meeleheitliku sammu. Jätsin ta just parki, kuna teadsin, et sealt ta kiiresti leitakse, sest ta haugub. Teadsin, et varjupaik on suhteliselt lähedal ja et talle jõutakse kiiresti järgi.
Mul süda siiamaani nii tohutult valutab Roosikese pärast. Ma lihtsalt ei kujuta ettegi, mida võib kallis Roosike tunda. Ma olen iga päev otsinud endale elamist, kuhu ma saaksin ka Roosit võtta, kuid siiamaani on see tulutu olnud. Ma otsin ikka edasi, lootes südames, et saan ta tagasi enda juurde ja enda kaissu," ütleb Roosi endine perenaine.
Naine vabandab nii ühiskonna kui ka oma lemmiku ees ning loodab, et saab hakata nädalavahetustel Roosit vaatamas käima. Paraku ei näe ta hetkel masendavale olukorrale ühtki positiivset lahendust.
Mida peaks inimene niisuguses seisus ette võtma?
