Delfi lugeja: bussijuhid on reisijate teavitamises veel kidakeelsemad kui rongijuhid
Hinnangute andmine olukorras, kus ise täpselt ei tea sündmusega seonduvaid kümneid faktoreid, pole õige. Et toimib ületäituvuse kontroll, on õige ja arvestades selle rongitüübi kõiki võimalusi (eelõige kiiruse osas), on sellise kontrolli toimimine ka igati vajalik. Lõksus olijate teavitamine - jah, igaüks saab aru, et sellises olukorras on see ilmselgelt möödapääsmatu vajadus.
Siinkohal, samal ajal aru saades lõksus olnute emotsioonidest ja hirmust, ei julgeks enne detailides selguse saamist väga süüdistada kedagi, sest kõigi jaoks oli olukord uudne. Ei võta enda peale vedurijuhi tegevusele hinnangu andmist, sest ei tea selle rongitüübi võimalusi sellises olukorras. Kui katkes mingiks ajaks voolutoide, ehk polnudki siis võimalust mingit teavet anda.
Samas infoedastuse mittevõimalikkust hästi ei tahaks uskuda. Kui sõitjate teavitamissüsteem ikkagi jätkuvalt toimis, aga seda ei kasutatud, siis taandub asi elementaarsele ükskõiksusele ja ilmselt ka ettevõtte enda poolsele tegemata jätmisele töötajate väljaõppe osas tegutsemaks sellistes olukordades. Meie ettevõttes on teatavasti üsna täpselt reguleeritud ja rangelt paigas väga olulise tähtsusega sõitjate teavitamise kord eriolukordades.
Tuginedes üsna pikale töökogemusele, julgen öelda, et meie rongides toimib see reaalsuses ca 75 protsendi ulatuses. Puudu jäävad 25 protsendi täidavad need juhtumid, kus vedurijuhil puudub hetkesituatsioonis võimalus teabe koheseks edastamiseks, sest samaaegselt suhtleb ta kas liiklusteenistusega, küsib tehnilist konsultatsiooni, on ise šokis toimunud raskest liiklusõnnetusest või muud taolist. Sellest 25 protsendist osa aga täidavad ka need, kelle arvates ei ole tema vedurijuhina mitte teenindaja (ehk teisisõnu - mitte tema resijate, vaid reisijad tema jaoks, et endale ja perele palka teenida), vaid rongi kui abstraktse raudlooma punktist A punkti B toimetaja.
Kahjuks on olnud juhtumeid, kus jalgrattaga rongile tuleja on rongist maha sellepärast, et ta perroonil "vale ukse " kohal seisis ning enda tegevust püütud õigustada sõiduplaanis sekundi täpsusega püsimise nõudest kinnipidamisena! Ja julgen veel öelda, et üsna väike protsendike infovaegusest sõitjatele jääb keeleprobleemide taha takerduma.
Delfi või muu väljaande kommentaariume lugedes (millest enamajolt püüan enda säästmise huvides hoiduda) jääb sõitjatest mulje, et ainult rongid ongi see kogu transport ja nagu mujal ei peakski infot sõitjatele edastama. Et maaliini bussides ei teavitata peatusi või linnatranspordis tõrgete korral ei tule mingit infot, on meil nagu elementaarselt aktsepteeritav ja loomulik!? Samas toimib teabeedastus tõrgetest jms laevadel ja praamidel ning lennukites üsna laitmatult!
Vahel mõtlen, et kas oleme rongisõitjad infoedastuse asjus liiga "ära hellitanud", et väikseimagi hälbe korral (mis kindlasti ei käi kõnealuse juhtmi kohta) on kära kui palju?? Olen ise nii mõnedki korrad olnud pisut hädas ja näinud ka teiste sõitjatega olukordi, kus pimeduses bussis sõites sa ei saa aru kus oled või millal tuleb sinu peatus. Bussjuht on kui "tummahammas". Ühel õhtusel bussisõidul Tallinnast Värska suunas sõitis oma "teivas"-peatusest mööda inglisekeelne väljamaalane ja oli väga šokis, kui see talle varsti selgeks sai.
Sel korral oli tõsine tahtmine bussijuhile öelda, et kuule mees - sinu tegemata töö ja keera ots ringi ning viime inimese oma peatusse tagasi, sest mööda oli sõidetud vaid loetud kilomeetrid. Aga paraku selline asi tundus mulle ületamatu! Ja nii ei teagi, kuidas võõral maal rändaja ööpimeduses maakohas oma õige suuna lõpuks leidis.
