AINULT DELFIS: Teine katkend „rahvuskommunisti“ raamatust: paljud poliitinformaatorid tegid hiljem karjääri parteides

Eesti ENSV kompartei keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonnas aastaid töötanud Aare Laanemäe avab oma raamatus „Kümme aastat valges majas. Ausalt ja avameelselt“ tolleaegsete kommunistide mõttemaailma.

Avaldame teise katkendi sellest raamatust.

***

Need viis aastat (1972–1977), mil juhtisin kultuurharidustöö sektorit, olid olnud pingelised ja tehtud sai palju, mida parteitöös mõõdeti rohkem sektori poolt ettevalmistatud erineva sisuga otsuste arvuga. Muidugi mõista polnud see ainuke näitaja. Sektori töö jagunes poliitmassilise ja kultuurharidusliku vahel enam-vähem võrdselt. Esimesega tegelesid eri aegadel Robert Villemson, Tatjana Jakovleva, Lembit Hark, Mait Aadna, Liidia Treiman ja Peeter Jakovlev. Nad kõik, kui esimene nimetatuist välja arvata, olid kogenud partei- ja komsomolitöötajad, andekad ja usaldusväärsed.

Samas tuleb märkida nende iseseisvust otsuste vastuvõtmisel ja lahendamisel. Ühesõnaga, nad olid isiksused. Kui siia lisada veel sõbralikkus ja abivalmidus, siis nihkuvad portreteeritud enam-vähem õigesse kohta. Seepärast jätsin neile tegevuses vabad käed ning vaid tööd planeerides tuli neid vahel suunata. 

Mida uut siis nende inimeste töö tollal kaasa tõi? Kõigepealt korraldus ümber agitaatorite ja poliitinformaatorite töö, neid ei aetud enam segi nagu varem. Agitaatorist sai juhendaja ja isikliku eeskuju andja. Poliitinformaatorid (see institutsioon oli tekkinud juba 1960. aastate lõpus) spetsialiseerusid nüüd aga informatsiooni nelja tüübi (rahvusvaheline elu, majanduspoliitika, sotsiaalpoliitika ja kultuuripoliitika) järgi. Viimane eksperiment leidis 1977. aastal positiivselt äramärkimist ka NLKP KK suulise propaganda kohta käivas otsuses. Ühesõnaga, töö muutus diferentseeritumaks ja konkreetsemaks.

Selline ümberkorraldus tugines omakorda sotsioloogilistele uuringutele, mis näitasid selgelt, et inimesed eelistasid suulises informeerimises rohkem sisepoliitika selgitamist, mille kohta oli mingi teave juba olemas. (Vt ka A. Laanemäe. Täiustada suulist informatsiooni – Eesti Kommunist nr 9, 1977, lk 63–68.) Paljud sektori töötajad tegid hiljem karjääri, kas siis parteitööl või akadeemilises sfääris. Näiteks Tatjana Jakovlevast sai Moskvas ühiskonnateaduste akadeemia prorektor, Mait Aadnast komsomoli keskkomitee sekretär, Peeter Jakovlevist aga Koonderakonna esimehe Tiit Vähi nõunik jne. 

Kultuurharidustöö suunamisega tegelesin sektoris ainuisikuliselt mina. Ka selle valdkonna kohta võeti vastu kümmekond otsust, millest olulisemad puudutasid maaelanikkonna kultuurilist teenindamist ja kultuuriasutuste perspektiivset planeerimist. Kuidas tehtut hinnata? Olen püüdnud seda teha juba 1988. aastal ilmunud raamatus „Vaimse kultuuri formeerumine”. Hinnang on osaliselt üsna karm (Vaimse kultuuri formeerumine, v.k., lk 9-10). Juba siis oli selge, et parteilised otsused, mis puudutasid kultuuriasutuste perspektiivset planeerimist, olid ennatlikud ega arvestanud maapiirkonna infrastruktuuris toimunud muutusi.

Muret tekitas ka taidluse traditsiooniliste vormide hääbumine. Siit ka otsused koorilaulu arengu toetamiseks. Samas olid elanikkonna kultuurilist teenindust puudutavad otsused hädavajalikud. Muidugi võib diskuteerida selle üle, kui vajalik oli sekkuda džässmuusika arengusse või üldlaulupidude repertuaaripoliitikasse. Elu näitas ka seda, et muuseumide töö kohta ei võetud tollal vastu ühtegi parteilist otsust, ometi töötasid need hästi. Vaatamata kõlavatele kasvatustöö nimetustele (ideelis-kõlbeline, ideelis-poliitiline jne) mõjutasid nad siiski mingil määral ka esteetilise kultuuri arengut. 

Edu pandiks kultuurharidustöö suunamisel ja selle elluviimisel oli aga tuginemine sotsiaalteadlaste uuringutele, mistõttu ka saavutused olid märkimisväärsed. Elanikkonna kultuuritase tõusis, mida tõestavad kultuuritarbimise kõrged näitajad: kontsertidel ja näitustel käimine, raamatulaenutused jne. Selles osas olime tollal Euroopas üks eesrindlikumaid. (Vt ka J. Arutjunjan, J. Kahk. Sotsioloogilisi suletõmbeid Nõukogude Eesti kohta. Lk 47–60.)

Niipalju siis oma töö õigustamiseks. 1977. aasta sügisel viidi mind üle keskkomitee lektorite grupi juhatajaks. Seda gruppi peeti tollal õigustatult elitaarseks. Lektorite vabadused olid suuremad, neid ei kammitsenud vahetult parteilised otsused – need puudutasid loengulist tööd vaid möödaminnes. Alles aasta hiljem võttis NLKP Keskkomitee vastu otsuse „Loengulise propaganda olukorrast ja selle parandamise abinõudest” (1978), mis seda tegevust nüüd rohkem reglementeeris. 

Minu üleviimine lektorite grupi juhatajaks oli ilmselt tingitud Valges majas toimunud struktuursetest muudatustest. Kuna äsjaloodud kõrgema parteikooli Eesti õppe- konsultatsioonipunkti juhatajaks määrati minu eelkäija Valeria Mäe, siis tekkis vakantne koht, mis tuli täita. Arvatavasti tegi ettepaneku minu sobivuse kohta sellele ametikohale Valeria ise, pidades silmas minu kandidaadikraadi, mille olin kaitsnud 1975. aastal. Valerialt sain seltsiks kuus kolleegi, kellel kõigil oli arvestatav loengulise töö kogemus. Ühtlasi sain pärandiks ka tema kehtestatud sanktsioonid, millest mõned olid üsna mõttetud ja ahistavad. Näiteks keelasid need loengutel Tunne Kelami ja Toomas Alatalu kasutamise. Mõlema kohta oli laekunud kaebusi, kusjuures Alatalu puhul olid põhjuseks ebadiskreetsed väljendused Brežnevi aadressil, aga Kelami puhul tema UFO-teemalised loengud. Esialgu tuli nendega arvestada, mis hiljem tekitas palju paksu verd, sest uusi kaebusi tuli aina juurde. 

Lektorite grupi ülesandeks oli kogu vabariiki haarava loengulise töö suunamine ja sellega tegelevate asutuste (ühing Teadus ja rahvaülikoolid) ning institutsioonide (parteikomiteede lektorid, komsomoli keskkomitee lektorite grupp, partei keskkomitee mittekoosseisulised lektorid) töö kureerimine. Mis puutub Valge maja koosseisulistesse lektoritesse, siis jagunesid nad enamasti loengute temaatika järgi, kuid täitsid ka muid ülesandeid. Peamised teemavaldkonnad olid rahvusvaheline elu, majandusküsimused, sotsiaalpoliitika ja ideoloogia ning kultuuripoliitika probleemid.

Näiteks vahendasid rahvusvahelisi sündmusi Vello Ladva, kes oli äsja keskkomiteesse toodud EPA õppejõu kohalt Vambola Põdra (viidi üle välissuhete osakonda) asemele, ja Valeri Merkin. Enamik loenguid oli probleemloengud. Samas kureeriti ka teatud eluvaldkondi. Nii tegeles Villi Ehatamm usuasjade valitsuse ja Eesti kirikuelu kureerimisega, suheldes aktiivselt TPI filosoofia kateedriga (Kuulo Vimmsaare), kus sotsioloogiliste vahenditega uuriti ateismiprobleeme, ning luges neil teemadel ka ise loenguid.

Lektorite grupist ja ühingu Teadus tegevusest on oma doktoridissertatsioonis kirjutanud ka Atko Remmel, tehes seda rohkem religioonivastase võitluse (ateismi propaganda) seisukohast. (A. Remmel. Religioonivastane võitlus Eesti NSV-s aastail 1957–1990. Tähtsamad institutsioonid ja nende tegevus. Doktoridissertatsioon. Tartu, 2011, lk 171.) 

Pärast minu tööleasumist toimusid lektorite grupis ka mõned kaadrivahetused. Nii palusin endale appi konservatooriumi ühiskonnateaduste õppejõu Rein Tuulemäe, keda tundsin hästi juba ülikooli päevilt. Nüüd oli meil grupis juba kolm kõrgkooli endist õppejõudu. Hiljem lisandus töötajaid veel. Majandusküsimustest ja tööjõu problemaatikast hakkas lugema töökomiteest tulnud Ludmilla Saulin, noorsoo sotsioloogia teemadel aga esinema komsomoli keskkomitee lektorite grupist üle toodud Galina Sillaste.

Minule jäid kureerida ühing Teadus, rahvaülikoolid ja komsomoli keskkomitee lektorite grupp ning ühtlasi suunata parteikomiteede lektorite ja keskkomitee mittekoosseisuliste lektorite (Lembit Valt, Gabriel Hazak, Tiit Made, Arno Kirt, Mikk Titma jt) tööd. (Olgu siinkohal märgitud, et viimaste, ligi 30 mittekoosseisulise teadlase kõrget teaduslikku potentsiaali silmas pidades taotlesin neile hiljem eraldi keskkomitee kõvakaantega tõendit, mis oleks teinud võimalikuks piiritsooni külastamise ja keskkomitee söökla kasutamise. Just esimest neist võimalustest peeti teadlaste arvates oluliseks. Kahjuks loobus Karl Vaino juba valmis tõenditele alla kirjutamast, sest niisugune neile meestele antud õigus oleks tema arvates tõstnud söökla töökoormust.)

Niipalju meie grupi seesmisest tööjaotusest ja ülesannetest. Hiljem, kui hakkasime uurima avalikku arvamust ja aastast 1979 organiseerima ülevabariigilisi poliitpäevi, ülesandeid lisandus. Minu ambitsioonikus viis olukorrani, kus loengute pidamisega tuldi vaevu toime, mistõttu pidime ühingust Teadus paluma ajutiselt lisatööjõudu.