AINULT DELFIS: Kolmas katkend „rahvuskommunisti“ raamatust: kuidas sündisid parteiotsused ehk aparaaditöötaja professionaalsusest

Eesti ENSV kompartei keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonnas aastaid töötanud Aare Laanemäe avab oma raamatus „Kümme aastat valges majas. Ausalt ja avameelselt“ tolleaegsete kommunistide mõttemaailma.

Avaldame teise katkendi sellest raamatust.

***

Nomenklatuursed parteiorganid (alates rajoonikomiteest) võtsid järjepanu vastu uusi salajasi otsuseid, mis olid neile endale ja otsuses märgitud asutuste parteiorganisatsioonidele täitmiseks kohustuslikud. Viimaste laialisaatmise tarvis lisati eraldi väljastusleht (list rassõlki). Otsuse täitmist kontrolliti jooksvalt ja vajadusel arutas seda väljastav parteiorgan. EKP Keskkomitees tehti seda peamiselt sekretariaadi istungil (mõnikord ka büroo istungil), kuhu adressaat kutsuti aru andma. Sellise tava tingis sisemine tööjaotus, mis jättis vähem tähtsad otsused sekretariaadi kanda.

Otsused ise sündisid põhiliselt bürool varem kinnitatud kvartali- ja aastaplaani alusel, mida vajadusel korrigeeriti. Näiteks tavaline EKP Tallinna Linnakomitee aastaplaan määratles obligatoorsete üleliiduliste parteiotsuste kõrval ka linnakomitee oma otsuste täitmise korra. Hiljem sai tavaks kõigile tähtsamatele otsustele lisada selle täitmise „Abinõude plaan”. See oli pikk loetelu üritustest, mis otsuste täitmist täpsustasid. Oma vormilt oli plaan lihtne, hõlmates ürituste nimetusi, ajakava ja vastutavat täitjat.

Kuigi plaani peeti pühaks lehmaks, on ennatlik arvata, et seda vajadusel ei korrigeeritud (osa plaanis ettenähtud ülesandeid ei jõutud õigeks ajaks täita, mõned kiireloomulised asjad tulid vahele jne). Linnakomitees tingis selle peaasjalikult linnamajanduse arengu mitmed kitsaskohad (uute linnaosade rajamisega seotud probleemid, tänavavõrgu ja kanalisatsiooni väljaehitamine, avalike asutuste ehitus jm), mille realiseerimisega linna täitevkomitee ise sageli hätta jäi.

Neid probleeme pidi lahendama linnakomitee, sest üksnes parteivõimust sõltus nii lisanduvate finantsallikate kui ka uute ehituslubade kõrgemalt poolt väljakauplemise efektiivsus. Teatud rolli mängis ka subjektiivne faktor, muu hulgas juhi võimekus ja autoriteet. Seda oli Vaino Väljasel, aga ka Valter Hallmäel, kes Tallinna TSN Täitevkomitee esimehe esimeseks asetäitjaks saades lahendas näiteks korraga linna krooniliselt auklike tänavate probleemi sellega, et rajas asfalditehase. Tulemused ei lasknud oodata, seda märkasid linnaelanikud peagi. Aga linnakomitee pidi ikkagi õla alla panema. Nii see asi käis.

Muidugi ei arutatud linnakomitee büroo istungitel (koguneti tavaliselt esmaspäeviti allkorruse väiksesse saali) mitte ainult linnaehituse, tööstus-, transpordi ja teenindusettevõtete küsimusi. Aeg-ajalt võeti vaatluse alla ka propagandaosakonnas kureeritavate koolide, teadus- ja kultuuriasutuste arengu probleemid.

Linnakomitees tollal vastu võetud parteiotsuste analüüs näitab, et enamik neist käsitles siiski kohaliku majanduse arengu küsimusi. Suuremaid, struktuurseid ümberkorraldusi linnas, eriti kui see puudutas üleliidulist arengut (üleliidulise alluvusega ettevõtteid oli linnas palju) kamandati otse Moskvast. Loomulikult laienes see ka nende juhtimisele. Samas toimisid nimetatud ettevõtted sageli isepäiselt.

Nii ehitas Dvigatel oma tehase territooriumile polikliiniku, kuigi linnaelanike teenindamise seisukohalt tulnuks see ehitada hoopis mujale.
Vaatamata sellele, et parteiliselt allusid ka nende ettevõtete parteikomiteed rajooni ja linna parteikomiteedele, ei mäleta, et nende sisulisi arenguprobleeme (näiteks tootmisliinide laiendamist seoses lühimaarakettide tootmise alustamisega jm) oleks bürool kunagi arutatud. See oleks olnud nonsenss. Vaatamata ülimale salastatusele levis teade rakettide valmistamisest siiski kitsa ringi inimeste hulgas, nagu ka tankide tootmise võimalikkusest 48 tunni jooksul ekskavaatoritehases.

Kui lisada neile militaarsetele märkidele veel Paldiski tuumaobjekt ja arvukad raketibaasid kogu vabariigi territooriumil, siis võib väita, et Eesti oli üks militariseeritumaid liiduvabariike. (Vt ka Nõukogude okupatsiooni poolt tekitatud keskkonnakahjud. Koostaja Anto Raukas. Tallinn, 2006.) Ometi ei teadnud kohalik elanikkond nendest objektidest midagi, sest nende territoorium oli rangelt salastatud ja juurdepääs keelatud. Ka mina hakkasin nendest asjadest aru saama alles pärast 1976. aastat analoogia põhjal sõjaliste objektide paiknemisega Valgevenes, mida meile, NSVL-i sõjaliste keskkursuste kursantidele, üsna põhjalikult tutvustati.

Teisiti olid lood vabariiklike ettevõtete juhtimisega, kes pidid ise Moskvas oma toodete nomenklatuuri laiendamise või ehitusloa välja kauplema. Mõnel suuremal neist oli selleks isegi oma esindusisik, kes neid Moskvas, Vana Tallinn kaasas, vahendamas käis. Muidugi võis mõni väljapaistev tootmisjuht, nagu näiteks 9. Mai kolhoosi esimees Endel Lieberg, ka ise Moskvas midagi saavutada. (Vt ka E. Anupõld. Parunid, matsid ja vurled. Tallinn, 2007, lk 91–92.)

Ent nüüd parteiotsuste valmimisest Eestis. Siin tekib paratamatult küsimus, kas kohapeal üleliiduliste otsuste (nende alusel tuli välja töötada oma EKP KK variant või abinõude plaan) rakendamisel mingit vabadust polnudki. Esmalt tuleb selgitada, et otsuseid oli kaht tüüpi: täiesti salajased (soveršenno sekretno) ja salajased (sekretno). Esimeste puhul erilist tõlgendamise võimalust ei antud, teiste puhul aga küll. Näiteks toon juhtumi, mis oli seotud üleliidulise otsusega „40 aastat stahhaanovlikust liikumisest” (1975).

Keskkomitee sektorijuhatajana pidin seda kummalist otsust tookord ise menetlema, mis nõudis selle liikumise ehk lööktöö idee propageerimist. Küsisin Väljaselt, mida sellega peale hakata. Mulle soovitati otsus ilma ühegi kommentaarita „alla” saata, juures vaid märkus „Võtta teadmiseks!”. Nii see otsus sel kombel parteiorganisatsioonideni jõudiski, kus ta siis vaikselt kausta õmmeldi. Niisuguseid juhtumeid oli teisigi. Need puudutasid küll nn pehmemaid teemasid, enamasti kultuuriasutustega seotud tegevusi.

Teine asi oli ülalt sadanud otsuste elluviimisega kohapeal, mida võis ka ignoreerida, kui see adressaati otseselt ei puudutanud. Üldiselt oli asi nii – mida kaugemale alla otsused jõudsid, seda lahjemaks nad muutusid. Kuigi parteikeele stampi seati eeskujuks, sõltus see suuresti ka otsuse koostajast, kes sellist dogmaatilist stiili võis ka eirata. Peale bürokraatiakeele kubisesid otsuste tekstid aga sageli ka õigekirjavigadest, olid keeleliselt kohmakad ja seetõttu raskesti mõistetavad.

Pikkade lohisevate lausete puhul läks mõte kaduma. Siin pole midagi imestada, kui nende koostajail haridust nappis. Ka minu linnakomitees olles töötas kõrgharidusega, teiste seas parteilise kõrgharidusega instruktorite kõrval vana kaadrit, kellel puudus vajalik kirjaoskus ja põhjalikumad teadmised. Näiteks juhtus üks kurioosne lugu linnakomitee büroo istungil, kus arutati kellegi seltsimehe personaalküsimust ja seejuures samastati tema Saksa-aegne tööteenistus armee tegevteenistusega. Olin siis veel uustulnuk ja vaidlesin kohapealt kõva häälega vastu. Pärast istungit kutsus Ristlaan mind oma kabinetti ja selgitas, et istungi tööle vahelesegamine on keelatud, mis sellest, et terminid tähistavad erinevaid asju.

Sellised vahejuhtumid ja ka juhtkonna nurinad tekstiloomes tõstatasid küsimuse instruktori kui peamise tekstilooja vastutusest. Kuna probleem oli üldisem, otsustati seda arutada linnakomitee algorganisatsiooni koosolekul. Mäletan, et seal tegi põhjaliku ettekande instruktor Gennadi Gretšiskin, kes rõhutas instruktori kui vastutava töötaja erilist rolli aparaadis. Tavakohaselt koostas viimane enamasti otsuse projekti, formuleeris selle punktid ja lisas selgitava õiendi (6–12 leheküljel).

Osakonna juhataja või sekretär võisid teksti küll üht-teist lisada, kuid mitte väga palju. Seda seepärast, et instruktor tegeles küsimusega sügavuti, mis ajaliselt nõudis sageli mitu kuud ettevalmistust (konsulteerimist eriteadlastega, täiendavate uuringute läbiviimist, olukorraga kohapeal tutvumist jne). Tema tundis uuritavat objekti vahetult ja selle hetkeseisu karakteristikaid paremini kui teised ning temale langes vastutus ka õigete järelduste tegemisel.

Koosolekul selgus mulle veel üks oluline tõik – instruktori töö peamiseks kriteeriumiks tuleb pidada tema professionaalsust. Viimane aga avaldub selles, kui instruktor otsuse iseseisvalt ette valmistab ja seda bürool ka kaitsta oskab. Need professionaalsuse kaks tingimust pole samaväärsed. Tähtsam oli muidugi vastuvõetava otsuse tekst. Mõnikord jäi aga instruktor hätta ka oma koostatud teksti kaitsmisel, kui spetsialistidega vaidles. Nii juhtus ükskord ka minuga, kui büroo istungil tuli sõnaduelli pidada tollase teaduste akadeemia küberneetika instituudi direktori, tehnikadoktor Boris Tammega. Ent sellest edaspidi.

Päev-päevalt sai selgemaks, et tuleb rohkem süüvida kureeritavate organisatsioonide probleemidesse, ent samal ajal uurida ka bürokraatiakeele nüansse, et neis paremini orienteeruda. Jälle sisu ja vormi probleemid! Tuleb välja nagu ühes anekdoodis, milles sisu ei tulnud vormist välja (tudengi arusaam sisu ja vormi ühtsusest). Ka parteikeelel oli see „võime” olemas.

Tuleb siiski tunnistada, et bürokraatiakeele omandamine läks tunduvalt kergemini kui sisuliste probleemide lahendamine, eriti loomeliitude ja teadusasutuste puhul.

Bürokraatiakeele kõrgpilotaaži meister oli kahtlemata keskkomitee teine sekretär Konstantin Lebedev, üks ustavamaid Moskva satraape. Pidin talle hiljem keskkomitees töötades esitama viseerimiseks materjali, mis minu arvates oli koostatud laitmatult. Kui see oli juba kolm korda ääremärkustega tagasi saadetud, otsustasin naljapärast esitada uuesti algvariandi. Viimane tagastati ühegi märkuseta. Kui „rikas” võib ikka olla üks bürokraatiakeel, mille eredaimaks esindajaks partei dokumendikeel kahtlemata oli! Tagantjärele juhtunu üle järele mõeldes hakka või uskuma, et ühe lollusega võib teist lollust ignoreerida (eituse eituse seadus).