Toomas Alatalu: kuidas president Meri kaaperdas lätlastelt teenetemärgile Maarjamaa Risti nime

Läinud nädalal said Viljandis kokku Eesti ja Läti presidendid ning just seal – ikkagi provintsis tuli Toomas-Hendrik Ilvesel vastu võtta Andris Berzinsi poolt kaasa toodud kingitus – albumi „Terra Mariana 1186-1888“ üks kümnest ja 50 kilo kaaluvast luksuseksemplarist. Tallinna lehtedes peale kaalu midagi ei selgitatud, ometi olnuks põhjust, sest raamat ju ilmus ammu (1888, 1903) ja Viljandi asemel olnuks võimalus seda tuua juba ammu ka Tallinna.

Neljanda võimu vaikimise iva on selles, et Terra Mariana tähendab Maarjamaad ja see peaks kohe meelde tuletama, et Eesti vabariigi kõrgeimaks teenetemärgiks on Maarjamaa rist, mille tagaküljel ilutseb ka kiri Pro Terra Mariana. Miks siis eestlased jagavad endi presidentidele ja tähtsatele välismaalastele Maarjamaa riste, kui lätlaste uhkuseks on juba ammu kokku pandud dokumentide kogumik Maarjamaast!?

Maarjamaa Risti kui teenetemärgi sünd oli paras üllatus, mida saatis kõva vaidlus Toompeal. Vastava otsuse tegi küll riigikogu 16. mail 1995, kuid tegu oli president Lennart Meri algatuse ja jõulise survega, millele värskelt valitud riigikogu ühel hetkel järgi andis (tõele au andes oli Maarjamaa Rist siiski enne Soome presidendil kaelas, kui trükist ilmus teenetemärki jõustav Riigi Teataja vastav number). Otsusele, täpsemalt antud teenetemärgi nimele olid vastu kõik riigikokku valitud ajaloolased peale paari keskerakondlase (viimaste peamees oli toona teadu siseminister).

Arutelu käigus sai põhiseaduskomisjonilt nõutud XIII sajandil peetud kirikukogude dokumentide esitamist – mis just antud raamatus olemas – ja kus kenasti kirjas, et Maarjamaa on eeskätt Läti ja selle keskuseks on Riia. Eesti ehk siis täpsemalt Põhja-Eesti jäi sellest välja nii 1216.a. kui ka 1888.a. kui vastav kogumik kokku pandi.

Seda, et mõni kirjamees hakkas hiljem kogu Eestit Maarjamaaks nimetama, võeti mõistagi kirjandusliku kujundina. Pealegi on eestlaste usuleigus (ka lätlastega võrreldes) ammu üldtuntud, mistõttu ülepakkumisest – Maarjamaa nagu ikkagi eeldaks usklikkusega silma paistmist – probleemi ei tehtud, nagu eestlastele nende tolerantsuse juures on kombeks. Hakata selliselt pinnalt aga oma riigi teenetemärki nimetama naaberriigi ajaloolise ja tunnustatud nimega oli sootuks teist klassi tegevus ja nõudnuks igal juhul läbirääkimisi Läti ametiisikutega ja autoriteetidega.

Ent selle kohta polnud vastava protseduuri riigikogus läbi viinud põhiseaduskomisjoni liikmetel midagi öelda. Tegelikult polnud ka mõtet neilt seda pärida, sest tegu oli halvima ajaga Eesti-Läti tippsuhtlemises. Märtsis 1994, kui kohe-kohe oli valmimas Läti-Venemaa vägede väljaviimise leping, mida Eesti ministrid üksteise järel halvaks kuulutasid (et ise 3 kuud hiljem veel halvem alla kirjutada), keeldus president Meri ootamatult vastu võtmast juba ka Eesti välisministeeriumilt nõusoleku saanud Läti uue suursaadiku volikirju.

Seejuures viidati Kadriorust mehe võimalikule seotusele Nõukogude aegsete eriteenistustega ehk siis mõni ametimees Eestis teadis rohkem kui kõik Läti juhttegelased kokku. Must kass jooksis kahe presidendi vahelt läbi just siis, kuji naabrid pidanuks kõige rohkem kontakteeruma.
Igal juhul läks nii, et Läti president Guntis Ulmanis nimetas järgmise suursaadiku Eestisse alles augustis 1995 ja ei tulnud kordagi oma ametiaja jooksul (1993-99) Eestisse ametlikule visiidile. Küll aga külastas ta kui Läti Talurahva partei juht Arnold Rüütlit ja EME juhte Saaremaal.

See polnud veel kogu taust, sest aprillis 1995 oli puhkenud Eesti-Läti nn. kilusõda, kus meie välisministeeriumi noorsantide argumendid tuginesid sõjaeelse kooliõpiku kaardile ja mitte rahvusvahelistele lepingutele. Televaatajad kindlasti mäletavad, millise ajakirjandusliku õhinaga saadeti Tallinnast teele Eesti toonane ainuke suurtükilaev Läti kalureid kimbutama. Eesti vigu täis otsused tõid kaasa selle, et augustis 1996 peeti valutuimaks sammuks 578 ruutkilomeetrise mereala loovutamist Lätile.

Võib arvata, et mõned kilusõjaga kimpu jäänud Maarjamaa Risti seaduse tegijad olid isegi rahul, et saab vähemalt niimoodi Lätile ära teha. Mõistagi ei olnud kellelgi seda hirmu, et lätlased võivad käituda nagu kreeklased, sest – Toompeal vähemalt seda teati – 1992.a. oli lahvatanud tüli Makedoonia riigi nime pärast. Teadu on see Balkani riik tänagi kõigest Euroopa Liidu ja NATO väravate taga, sest Kreeka pole nõus, et teine riik kasutab tema territooriumi osa nime oma ametliku nimena. Arusaadavalt pole teenetemärgi ja riigi nimed kõrvutatavad, ent ikkagi polnud säärane naabriga läbirääkimata nime tegemine ilus.

Tänaseks on Maarjamaa Ristist – mida on jagatud oma 800le isikule – saanud üheks Eesti sümboliks. Ent tasub küsida - miks Lennart Meril oli vaja just antud nimi „kaaperdada“? Otsaust hõlbustas asjaolu, et Lätil oli esi-teenetemärk Kolme Tähe ordeni näol olemas. Tol hetkel oli aga hädasti vaja tugevdada kujundit Eestist kui ammusest Euroopa osast, oli nutikas näidata oma sarnasust usku ja kõike usuga seotud kummardavatele USA ja Saksamaa valitsustele, oli kasulik meenutada Eestimaa seotust Balti sakslastega ning nii Lennart Meri otsustaski poliitikas ära kasutada vaid ajaloo ja pigem naabrite hõlma jäänud nime „Maarjamaa“. 

Tegelikult oli see esimene kord, kus Lennart Meri presidendina näitas kõigile, kuidas tõmmata ajaloole tähelepanu uue ajaloo tegemisega! Maarjamaa Risti kehtestamisele järgnes ju terve tulevärk efektseid ja tähelepanu äratanud käike – „teise maailmasõja lõplik lõpetamine“ (Karl Vaino) vagunis Paldiski allveelaevadekeskust likvideerides 27. septembril 1995 (esimene maailmasõda lõpetati teatavasti allkirjade andmisega Compiegne´metsa aetud vagunis 11.11.1918), Balti sakslaste kuulutamine Molotov-Ribbentropi pakti esimesteks ohvriteks 3. oktoobril 1995 (justkui poleks Umsiedlungile eelnenud kahe kurjategija kallaletungi Poolale) ja maailma „vaikivale enamusele“ ehk väikeriikidele alalise koha nõudmine ÜRO Julgeolekunõukogus selle Peaassambleel 22. oktoobril 1995 peetud kõnes.

Samas kõnes kutsus president Meri ka kõiki väikeriikide liidreid aasta pärast Tallinna - idee, mis mõne kuu möödudes muutus interneti-kohtumiseks, kuid oli ka säärasena oma ajast ees ja pandi ühel hetkel lihtsalt kalevi alla. Küll aga jõudis Lennart Meri oma arvutiajastuga kaasaminekut näidata kõigile kodustele - 6.novembril 1995 andis Tiit Vähi 3. valitsus riigikogu ees vande nii, et presidendi seda kinnitav allkiri saabus faksi teel Jerusalemmast. Teisisõnu – enda kehtestamine Maarjamaa Risti ordeniga vabastas Lennart Meris tõelise poliitsündmuste meistri, kellena ta ka ajalukku läks. 

Lugu kokkuvõttes võiks väita, et kui lätlased oleks taibanud oma kaaluka „Terra Mariana“ veel enne 1995.a. Viljandisse või kasvõi Tartusse tassida, olnuks kõigil selge, et sellest isegi osakese ülekandmine kogu Eestimaale on raske ja mitte päris soliidne. Seda aga ei sündinud ja Eestimaal leidus mees, kes lahendas asju ja probleeme üheainsa suletõmbega. .