Sergei Stadnikov: Edgar Savisaar, „Tõde Eestist“ ja vene küsimus

Edgar Savisaar esitab oma viimases raamatus „Tõde Eestist“ nägemuse praeguse sotsiaalpoliitilise ning majandusliku olukorra kohta, lisaks leiab raamatus käsitlemist sise- ja välispoliitika, majandus, Eesti tulevik ning vene küsimus.

Raamatu poliitikat ja majandust puudutavast osast on arvustajad minu hinnangul juba üksjagu kirjutanud, kuid seda kummastavam tundub retsensentide vähene tähelepanu Vene suunale. Seepärast otsustasin analüüsida seda, kuidas juhtiv keskpoliitik käsitleb venelasi, kusjuures raamatus on sellele pühendatud suisa eraldi peatükk.

Esimese asjana torkas mulle mitte-eestlaste probleemiga seoses silma Savisaare ratsionaalne ja eelarvamustest vaba lähenemine sellele eriti meie oludes tähtsale küsimusele. Kõigepealt pöördutakse lähiajalukku. Muuhulgas saab (eelkõige noor) lugeja teada nii mõndagi õpetlikku Eesti Vabariigi iseseisvuse taaskehtestamisest aastail 1988–1991. Näiteks mainitakse, et 1991. aasta iseseisvusreferendumil hääletas 150 000 muulast iseseisvuse poolt.

Nii või teisiti – venelaste ja teiste Eestis elavate rahvusvähemuste roll iseseisvuse saavutamisel oli oluliselt suurem, kui paljud seda tagantjärele tunnistada sooviksid. Muuhulgas tuletatakse ülevates meelde ka EV Ülemnõukogu otsust 1991. aasta novembrist, mille kohaselt Eesti kodakondsus taastati ainult nõukogude okupatsiooni eelsetele kodanikele ja nende järglastele.

Siinkohal huvitab mind kõige enam küsimus, millele ma raamatus otsest vastust ei leidnud: ilmselt oli Ülemnõukogu säärase otsuse taga vastav kokkulepe Eesti Kongressi liidritega.

Viimasega seonduvalt mainitakse politoloogide ja ajakirjanike seas kõige sagedamini Arnold Rüütli, Marju Lauristini ja Mart Laari nimesid, kes eespool nimetatud institutsioone mõjutasid. Kui asjalood olid tõesti sedasi, siis kõikidel asjaosalistel oleks tõepoolest tagumine aeg tuua mingigi selgus Ülemnõukogu deklaratsiooni tagamaade kohta. Väidetavalt ei soovi just Lauristin sellel minevikuseigal põhjalikumalt peatuda.

Aga tagasi raamatu juurde – mida põnevat siis teada antakse? Näiteks elab siin üle 30 000 noore, kel pole kodakondsust. Praeguste trendide jätkudes võtaks apatriidistaatuse kadumine veel vähemalt 30 aastat aega.

Kaheksa aasta eest ületas Eestis elavate Venemaa kodanike arv 100 000 piiri, samal ajal näitab Eesti kodakondsuse taotlejate hulk selget langustrendi. Kodakondsust ei kipu taga ajama ka igati korraliku eesti keele oskusega inimesed, kusjuures neid on märksa rohkem, kui eelarvamuslikult mõtlema kiputakse.

Savisaare raamat annab säärasele tendentsile ka ühemõttelise vastuse: eesti keele valdamine ja erialased kutseoskused ei taga kõikidele rahvustele võrdseid võimalusi eneseteostuseks. Autori hinnangul jätab pikaajaline välismaalase staatus tugeva jälje mõtlemisse ning väärtusmaailma, lisaks on paljud muulased Eesti riigist võõrandunud ja tunnevad end siin ebakindlalt.

Loomulikult peatub Savisaar ka vene(keelsete) noorte suuremal emigratsioonisoovil eestlastega võrreldes. Vastav tendents on ennekõike täheldatav kõige haritumate ja keeleliselt ning kultuuriliselt kõige perspektiivikamate venekeelsete noorte seas. Muide, paljud neist on valitseva parempoolse režiimi suhtes kriitiliselt meelestatud.

Tugevalt mitte-eestlaste kahjuks on segregeeritud ka avalik sektor, kusjuures seda peetakse sageli normaalseks. Niisuguse olukorra kestmisel ei ole lootustki mingile arvestatavale sotsiaalsele solidaarsusele - valitsus suudab ikka kahte suuremat rahvusgruppi üksteise vastu üles ässitada.

Savisaare meelest suudab vaid Keskerakond lahendada siinset vene küsimust. Vastavate meetmete seas nähakse venekeelsete riigigümnaasiumite säilitamist vähemalt mingilgi määral, venelaste ja teiste rahvusvähemuste esindajate suuremat kaasamist riigijuhtimisse ning venekeelse kultuuri edendamist.

Põhimõtteliselt olen nende ideedega nõus ja sestap ei pane mind imestama see, et enamik muulasi toetab Keskerakonna valimisplatvormi. Teisalt tundub mulle, et keskpartei toetus on viimasel ajal suurenenud ka kohaliku põhirahvuse esindajate seas…

Kuigi raamatus pole see mustvalgel kirjas, ilmneb kaudselt tõsiasi: venelased ei ole Eestis mitte ainult migrandid, nad on ka ajalooline vähemus. Eesti taasiseseisvumise protsessis osalesid aga kõik alalise sissekirjutusega tsiviilelanikud ja nad kandsid selle eest ka poliitilist vastutust rahvusest sõltumata. Kui Eesti natsionalistide superunistus täituks ja kõik migrandid või okupandid kohemaid SRÜ avarustesse lahkuks, siis ei oleks võimalik väga paljudes valdkondades tagada riigi toimimist.

Lõpetuseks – kuigi Savisaare raamatut võib kritiseerida, esitagem enne retooriline küsimus: kas Andrus Ansip või Jürgen Ligi suudaks mõne sama mõjuka tekstiga hakkama saada? Nagu öeldakse, oma silm on kuningas.