Lugeja: perekond kas on või ei ole, pole olemas erinevaid "peremudeleid"

Erinevalt Ivan Lavrentjevist, kes avaldas Delfi arvamuste rubriigis omi mõtteid peremudelist tänapäeval, ei mäleta mina üldse, kus kõikjal ma eelmisel aastal kõndinud olen. Tõenäoliselt olen rohkem rohu sees sumbanud ja tööd teinud, kui mõne vanalinna munakivitee hõngu nautinud, kuid aeg-ajalt mõtlen ka mina siiski n-ö Eesti asja peale.

Millegipärast samuti noore inimesena (popp asi, mida rõhutada tänapäeval) leian end pea alatiselt teisel pool aeda neist noortest, kelle eest pidevalt sõna võetakse.

Nüüdsel ajal räägitakse suhteliselt palju traditsioonilisest väärtusmaailmast, mida vastandatakse omakorda moodsatele ja justkui edumeelsetele väärtusele. Perekonda püütakse ümber sõnastada, erinevaid kõrvalekaldeid inimkäitumises propageeritakse kui normi ja sealjuures on ka tajutav üpris salvav suhtumine inimestesse, kes taoliste vaadetega, "vanamoelised" nagu nad on, ei soovi kaasa minna.

Sellest, mida mõned peavad justkui asjade loomulikuks arenguks, on tabavalt kirjutanud ka Tõnu Lehstaar oma artiklis "Liberaalne surveimpeerium", kus ta räägib, kuidas inimesi, kes n-ö põhivoolu mõttemaailmaga ei nõustu, valdab lootusetus ja käegalöömine, kuna püsiväärtused on suhtelised ja kergesti ümbertõlgendatavad või puuduvad sootuks, seega ei saa ka milleski olla kindel.

Ma ei sooviks tegelikult hakata lahkamagi naeruväärseid võrdlusi ja näiteid, mille eesmärk on ühtesid inimesi tembeldada ajale jalgujäänuks ja teisi nende arvelt upitada, seega ma jätaks eespool öeldu sinnapaika, lastes inimestel omad järeldused teha ja keskenduks põhilisele: kas nn konservatiivne peremudel päästab Eestimaa ja kas noortele taolist peret üldse vajagi on?

Ajad võivad muutuda. Maailm võib muutuda. Kuid inimene ei muutu. Kuigi ma olen verinoor õpilane, kel veel n-ö kõrvatagused märjad ja kel elus palju õppida, olen ma siiski ühes ilmselt üpris tavalises eesti perekonnas kasvades omandanud ka mõned lihtsad elutõed ja ka mõned igavikulised filosooflised küsimused enda jaoks lahti mõtestanud.

Üheks taoliseks küsimuseks on elu mõte. See ei pruugi hedonistlikumatele ja isekamatele tänapäeva kodanikele meeldida, kuid see seisneb järglaste saamises. Oma laste näol edasi elamises ka sel ajal, kui meist on järel hea juhul vaid kondipuru. Ja elu aluseks on just nimelt see "vanamoeline" perekond, mis ei ole tõesti mitte eelmisest sajandist, vaid on aegade hämarusest juba eksisteerinud.

Perekonna definitsiooniga võivad moodsat agendat esindavad poliitilised jõud küll mängida, kuid loodust see ei morjenda. Jätkusuutlikkus seisneb ikka vaid laste kilgetes ja tervikliku perekonna moodustavad endiselt vaid teineteisele truud partnereid, kes neid omavahel suudavad siia ilma tuua.

See on ka kõige otsesem põhjus Eesti iibe allakäigus. Perekond on ühiskonna miniatuurne variant. Kui ta on nõrk, on ka rahvas nõrk. Kui vaid täisväärtuslikust perekonnast kaasa tulevat kindlustunnet, arusaama soorollidest ja vastutustest ei ole, siis vältimatult maksab see kätte ka
ühiskonnas laiemalt.

Lavrentjev väidab, et noortel pole "konservatiivset peremudelit" enam vaja, kuid minu jaoks pole üldse mingeid nn peremudeleid olemas. Perekond kas on või ei ole. Erinevaid "mudeleid" selle ühe kõrval lihtsalt ei ole. Loodus inimese kummalisi kapriise ei tunne.

Kui keegi tuleb väitma, et noortel ei ole perekonda vaja, siis ilmselgelt on tegu rumala inimesega. Armastus ja soov leida kaaslane on kõik looduse poolt antud meile just nimelt innustamaks meis soovi luua oma perekond. Kel need soovid puuduvad, on ka ilmselgelt katkised isikud. Selles võtmes on ka Aivar Kivisivi Sirbis avaldatud arvamuse puhul, et tegu on puudega inimestega, tegu täiesti õige arvamusega.

Ja vastuolu minu eakaaslase jutus ilmneb ka selles, kui ta isegi tõdeb, kuidas talle imelikul kombel koguti "uute peremudelite" vastu kümneid tuhandeid allkirju, kuigi ta ise püüab kõigest väest näidata neid inimesi marginaalse ja vanamoelise vähemusena. Mina võin öelda, et täiesti tavalise mitte-kristlasest, kuid siiski eestlastele omast konservatiivset ja ka kristlikku väärtusmaailma toetava noorena ei ole mul kavaski luua perekonda ilma abiellumiseta.

Mina soovin siiski enda järelkasvule anda edasi ka arusaama moraalist, mida paljuski väljendabki kirik, mida ma olen nende vastase ideoloogilise sõja käigus hakanud üha enam hindama, selmet eelajaloolistele tungidele hagu anda. Olgu selleks häbematu mitme naise või mehe pidamine või loomadega sugutungi rahuldamine. Kui me räägime nn uue aja moraalist ja konservatiivsest väärtusmaailmast, siis just esimene on see, mis on vanamoeline ja iganenud. Mõttemaailm, mis väärtustab metsikuste aega, mil puudusid kord, turvalisus ja ühised mängureeglid.

Me oleme juba koopast välja tulnud ja hakanud elama tsivilisatsioonis koos tema reeglite ja normidega. Vast peaks püüdma jätkata seda trendi, selle asemel et koopasse tagasi minna? Eesti saab iibekriisist välja tuua vaid vana hea segu rahvuslikust, konservatiivsest ja kristlikust maailmavaatest, mis oma väärtusmaailmaga on ühiskondliku sidususe, turvatunde ja kasvu aluseks.

Ilma n-ö suure ideeta kaotame me oma elu sisu. Õhtuaamade allakäik on reaalsus. Seda nii demograafilises, majanduslikus kui ka vaimses võtmes. Teed tulevikku saavadki näidata ainult muutumatud elu püsiväärtused, sest ilma nendeta mingit elu lihtsalt ei ole. Vähemalt mitte pikka aega.

Kui palju meil Eestimaal on aega veel, et seda mõista? Kell tiksub. Ka varasematel aegadel võis väljaränne olla suur, kuid perekonna kui ühiskondliku alusinstitutsiooni murenemine meile armu ei anna. Ja olgu me kui moodsad tahes, kaks meest või kaks naist oma "peremudeliga" järglasi lihtsalt ei saa ning ilma nende tobedate konservatiivideta ei oleks neid olemaski oma uusi mudeleid reklaamimas.