Võiks arvata, et oleme suure raha eest nõrgukesed rongid ostnud. Paraku sagivad sellised veeremid mööda Euroopa raudteid vilkalt ringi ja häda pole midagi. Põhjuseks on sealne õige raudteekorraldus, mis vastab rongide tehnilistele tingimustele ja ühiskonna vajadustele.

Meil seda lihtsalt ei osata. Kallite rongidega on asutud katse-eksituse meetodil kogemusi omandama. Tekkib küsimus, kuidas sai ülekoormatud rong edasi liikuda, kui turvasüsteem rongi välja lülitas? Ilmselt lülitati turvasüsteem üldse välja, et ta edasist liikumist ei segaks. Rongijuhil kästi lihtsalt aeglasemalt sõita. Tegu on täiesti arutu olukorraga.

Kuidas peavad inimesed julgema ja harjuma uuesti ronge kasutama, kui nad kunagi ei tea, kas rong nende ihukaalu välja kannatab? Tahad rongiga tööle minna, aga ei saa. Rahvast on palju. Tulge homme ehk siis on rongis lahedam. Sellest kõigest on näha, et Elektriraudteel ei tunta oma tööd.

Vaadates Elektriraudtee juhtorganeid, saab asi üsna selgeks. Nõukogu esimees on koolihariduselt turvataustaga toiduainete tehnoloog. Ülejäänud nõukogu liikmed on õppinud avalikku haldust, avalikke suhteid ja elektroonikat (väikesadama kapteni paberitega).

Niisuguse koosseisuga võiks väikesadamas edukalt peoõhtu korraldada. Pealik paneb šašlõkiahjud valmis. Peotoimkonna teine liige ajab asjad joonde kohaliku vallaga. Kolmas teavitab avalikkust ja meelitab rahva kohale. Neljas annab sadama ja sätib muusika võimenduse paika.

Paraku on meil tegu Elektriraudtee, mitte peoga. Mõistagi ei ole Elektriraudtee nõukogu sünnitanud ettevõttele endast paremat juhatust. Üks liige on taas toiduainete tehnoloog, teine tapamaja taustaga masinaehitusinsener. Kahe peale saab kokku umbes kolmveerand toiduvalmistamist. Samas ei ole Elektriraudteel kamandada ühtegi toitlusasutust.

Hämmastab isegi juristide ja finantsistide puudumine, millega meil on kõiksugu juhtorganid teinekord mürgitamiseni üleküllastunud. Kuid peamine tähelepanek seisneb ikkagi selles, et juhtorganites pole ühtegi RAUDTEELAST. Tegemist on raudteega, mitte supikatla, filmistuudio või konservitehasega. Raudteeasjandust on Elektriraudteel (mõne üksiku erandiga) õppinud eelkõige vedurijuhid.

Nüüd kujutage endale ette sõjaväeosa, kus pealik on kokk ja staabi moodustavad vallavanem, ajakirjanik ja väikesadama kapten. Sõjaasjandust on nuusutanud vaid reakoosseis. Rahuajal reservis molutades ja paraade korraldades ei pruugi väeosa võitlusvõimetus välja paista, kuid esimeses lahingus lüüakse see väeosa ilmselt kohe puruks. Jätkates Elektriraudteel niimoodi edaspidigi ootab meid ühel päeval suur pauk ja kirikukellad.

Ainuke, mis Elektriraudtee juhtkonnas näib enam vähem korras olevat, on erakondlik kuuluvus või meelsus. Kahjuks näitab see nõukogudeaegse mõtteviisi tänapäevast õitsengut. Karjääri tegemiseks oli nõukogude ajal vaja olla kommunistlikus erakonnas. Sealt suunati osa sobilikke inimesi Leningradi kõrgemasse parteikooli täiendõppele marksismi-leninismi tudeerima. Seejärel edutati juhtivale tööle. Eelduseks oli muidugi eelnev ja ametikohale sobiv erialane kõrgharidus.

Tänapäeval on nõukogude süsteem tehtud veelgi lihtsamaks. Nii mõnigi kord ei vajata juhtivaks riigitööks enam erialast haridust ega ka parteilist täiendõpet. Rakendub vahetult Vladimir Lenini juhis, mille alusel iga köögitüdruk võis riiki juhtida. Riik pidi Lenini järgi olema lõpuks nii õhuke ja sekkuma ühiskonna asjadesse nii vähe, et tema ohjamiseks piisavat tavalisest erakondlikust aktivismist.

Paraku on Elektriraudtee puhul tegemist tõsisema asjaga. Nende kätte on usaldatud miljardi euro eest avaliku sektori (meie kõigi) vara. Nad peavad vedama ohutult ja kiirelt miljoneid inimesi aastas. Paraku terendab ees läbikukkumine. Ma ei taha üheltki innukalt Elektriraudtee tegijalt teotahet ära võtta, kuid asi on ilmselgelt üle piiri. Viimane aeg on ministril kogu Elektriraudtee nõukogu tagasi kutsuda ja otsida välja mõni toimekas ja asjatundlik raudteelane(sed) asja päästma.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena