Zinaida: "Lapsena nälgisin tihti ja kui sain jõukamaks, siis aina sõin ja sõin ja sõin!"
Lõuna-Venemaal Astrahani lähedal on väike külake Ilinka. Külakese keskelt jookseb Lenini tänav, mida ääristavad betoonpitsist aedadega puunikerdistega majakesed. Tänava lõpust vasakule keerates jõuab Pugatsovi tänavale, kus muu ilusa hulgas on maja, millel kulunult, kuid nähtavalt on kirjas: "Au Leninile!"
Sellelt tänavalt omakorda vasakule pöörates jõuab Volga äärde Ippoliti ja Zinaida helesinisesse majakesse, kus tervitab lõunamaiselt lahke pererahvas.
Ilinka asub vanal tatarlaste asualal, mille Ivan Julm kunagi vallutas ja Venemaaga liitis. Suur osa elanikest on vähemasti osaliselt tatarlased nagu ka Ippolit. Tema isa on Venemaa sakslane ja ema tatarlane. Tema abikaasa Zinaida on aga venelanna. Nad on olnud abielus kümme aastat ja neil on kaks last: tütar ja poeg.
Zinaida on suurt kasvu naisterahvas, kuid räägib, et kui nad Ippolitiga abiellusid, oli ta imepeenikene. See tekitab uudishimu. Pilte neil sellest ajast aga pole. Ka pulmadest pole.
"Tead, me olime nii vaesed, et meil ei olnud suuri pulmi ega fotograafe. Hästi tagasihoidlik registreerimine," räägib ta. Esimene foto seinal on tehtud pärast esimese lapse sündi eesti sõbra poolt.
"Me olime väga vaesed, kui me kokku saime. Mina olin kuuelapselise pere noorim tütar ja mu ema oli veel halvatud. Ma õppisin kokakoolis ja käisin samal ajal tööl, et oma ema toetada. Ippolit oli samuti vaene," räägib Zinaida. "Üheksakümnendad oli väga raske aeg," lisab Ippolit. "Tööd praktiliselt polnud ja inimesed olid väga vaesed. Võrreldes selle ajaga on praegu ikka palju lihtsam."
Maja, kus nad elavad, ostsid nad pärast teise lapse sündi. Venemaal maksti tollal teise lapse sünni puhul sünnitoetust eesti rahas umbes kümme tuhat eurot. Sellele lisasid sugulased pisut veel omalt poolt ja nii ostsid nad endale Ilinkas maja.
Raske on kõrvaltvaatajana aru saada, kas Zinaida ja Ippolit on oma küla mõistes vaesed või rikkad, võibolla pigem siiski edulised, sest Zinaida räägib, et tal tuleb aeg-ajalt näljaseid toita. Sellist väikest võrdlemist naabrite vahel nagu Eestis ei näe ma nende peres aga isegi kopika eest. Üldse, asjadest nad peaaegu ei räägi, väga harvadel juhtudel, kui keegi on neile midagi kinkinud ja nad tahavad selle ära märkida.
Zinaida ise ütleb, et talle ei ole raha üldse oluline. "Muidugi ma ei tahaks oma lastele sellist vaest lapsepõlve nagu oli minul. Tahaksin, et neil oleks kõik olemas. Kuid ma olen rahul kõigega, mis on," räägib ta.
Siiski, vaene lapsepõlv on oma jälje jätnud Zinaida kehakaalule. "Lapsena olin tihti näljas, sest meil polnud raha, et süüa. Kui me abiellusime ja majanduslikult hakkas paremini minema, siis esimesed ajad ma aina sõin ja sõin ja sõin ega saanud isu täis. Nagu meie kutsikas," lisab ta muiates.
Tõepoolest jookseb neil väike kuts õue peal, kes oma isu täis ei saa söödud. Ta tuli peresse ise ja on ilmselt oma lühikese hulkumispõlve jooksul rohkem nälginud kui süüa saanud.
