Tarmo Treimann: Kas kõik poliitikud on pätid?
Kohalik omavalitsus on üks demokraatliku valitsemisviisi põhilisi alustugesid. Kodanike õigus osaleda ühiskonnaelus on üks demokraatlikke põhimõtteid ning just kohalikul tasandil saab seda õigust kõige otsesemalt kasutada.
Demokraatlikus ühiskonnas on kõige otsesemaks viisiks poliitikas osalemiseks valimistest osavõtt, nii valijana kui ka kandidaadina. Eeldades, et kohalikule omavalitsusele sobib erakondlikust lähenemisest enam kogukondlik lähenemine, on igati mõistlik, et omavalitsuse volikogudes osaleksid ja esindaksid oma kogukondi just kodanikuühenduste ja seltside aktiivsemad inimesed. Kohalikel valimistel saab seda teha kandideerides üksikkandidaadina, moodustades valimisliidu või osaledes hoopis mõne erakonna nimekirjas.
Teoorias kõlab kõik suurepäraselt ja eeldades, et Eesti puhul on tegemist õigusriigiga, võiks loota, et nii see on ka tegelikkuses. Paraku on aga tänasel päeval seis selline, et kodanikuühenduste esindajaid survestatakse mitte osalema kandidaadina kohalikel valimistel. Sääraseid „sooje soovitusi“ tuleb nii erakondadest, avalikest struktuuridest kui ka n-ö omade seast.
Näiteks on Pirita linnaosavanem Tiit Terik aastaid avalikult kiitnud Pirital tegutsevaid asumiseltse erinevate algatuste ja igapäevase elukeskkonna parandamise nimel tehtud töö eest. Kui asumiseltsi liige näitas üles huvi kandideerida valimistel, avaldas Terik Postimehes arvamusloo, kus püüdis just Pirital tegutsevaid "teatud seltse" halvustada, nende tegevust marginaliseerida ning neid ülejäänud vabaühendustega vastandada.
Ühingu Loov Nõmme juht Ülle Mitt sai huvitava nõuande PRAXISe mentorilt, kes kuuldes, et ühenduse juhatuse liige kandideerib valimistel, soovitas juhatusest tagasi astuda. Kas tõesti õigus kandideerida kohalikel (!!!) valimistel peab jääma üksnes elukutseliste poliitikute ja erakondade liikmete pärusmaaks ning tegemist on kohalikule aktivistile või vabaühenduse liikmele sobimatu tegevusega? Kas demokraatlikus riigis ei peaks olema igakülgne õigus, teatud juhtudel ka moraalne kohustus valimistel kandideerida igal väärikal kodanikul?
EMSL-i juhatuse liige Alari Rammo kirjutas 5. augustil ERRi portaalis arvamusloo, kus ta täiesti ühemõtteliselt kutsus kõigi vabaühenduste esindajaid valimistel mitte kandideerima. Arvestades, et härra Rammo on mitmeid kodanikuühendusi liitva organisatsiooni juhtkonna liige, siis tegemist on kahtlemata autoriteetse inimesega, kelle sõnadel on suur kaal ja vastavas proportsioonis vastutus oma öeldu suhtes.
On oluline siiski mõnede selles artiklis kõlanud väidete üle diskuteerida. Paraku ei saa nõus olla lõiguga: "Minu jaoks kaotab valimistel kandideeriv või valituks osutuv senine tubli kodanikuaktivist oma usutavuse avaliku huvi eest seisjana, sest isegi kui ta on aus inimene, on ta ikkagi inimene." Lisaks sellele, et väide on sildistav ja halvustavalt üldistav, tekib küsimus, et milleks me siis esindajaid valimistel üldse valime, kui me ei usu, et nemad on just need, kes suudaksid seista avaliku huvi eest? See peaks olema elementaarne ning kui see nii ei ole, siis tuleb kõigil ühiselt selle nimel pingutada, et esindusorganitesse pääseksid inimesed, kes suudavad seal esindada avalikku huvi.
Alari Rammol on küll õigus, et tänasel päeval ei näi parteid suures osas tegutsevat avalikes huvides ja nende põhieesmärk tundub olevat võimule saamine ja seal püsimine. Leian siiski, et selle olukorra muutmiseks ei ole võimalik midagi paremat ette võtta, kui ise käised üles käärida. Kohalik valitsemine ei peaks olema parteide siseasi, vaid kohalikus omavalitsuses kui kogukonna iseotsustamise mehhanismis peaksid eelkõige kaasa lööma kohaliku kogukonna esindajad. Kõige lihtsam on seda teha valimisliidu nimekirjas.
Tahtmata kuidagi halvustada neid inimesi, kes soovivad kandideerida mõne erakonna nimekirjas, kerkib ikkagi küsimus, et kui kohalikus omavalitsuses ehk kogukonna elu kujundamisel ei osale oma panusega aktiivsed kodanikud ja kodanikuühenduste ning seltside esindajad, kes siis on need inimesed, kes peaksid seda tegema? Või peab Rammo tõesti õigeks, et kohalik omavalitsus peaks jääma üksnes erakondade mängumaaks ja kodanikel ei sobi oma õigusi kõige otsesemal demokraatlikul viisil ‒ kandideerides valimistel ‒ kaitsta.
Kindlasti peab tähelepanu juhtima sellele, et piiri tõmbamine poliitikute ja kodanike vahele - "nemad" ja "meie" - toob kasu üksnes tänastele poliitikutele ja erakondadele. Just nemad on huvitatud sellest, et inimesed näeksidki poliitikat millegi räpasena ja eristaksid poliitikuid kui eraldi sünget klassi. Selle tagajärjel jääb tänastel tegijatel väärikaid konkurente vähemaks ning ka ebaeetiline käitumine on lihtsam, kuna suhtumine on: „aga mis neist oodata oligi“.
Selline vastandamine ei ole midagi muud, kui demokraatia ründamine. Kui oleme jõudnud seisu, kus kõik valimistel kandideerijad on pahad ja alatud politikaanid, võib küsida, kas (esindus)demokraatia kui selline on jõudnud ummikusse ja kas mitte ei muutu asjatuks ka nende kodanikuühenduste pingutused, kes otseselt valimistel välja ei soovi tulla.
Ka poliitikud, erakonnad, valimisliidud, esinduskogude liikmed ja kandidaadid ei ole mingi eraldi ühiskonnast väljaspool seisev inimeste grupp, vaid osa kogu ühiskonnast, osa ka kodanikuühiskonnast. Kui üldpilt on selline, et erakonnad ja poliitikud ei ole neile antud usaldust õigustanud, siis kindlasti ei ole lahenduseks see, kui nende (ning koos nendega ka teiste valimistel kandideerijate) ning muu ühiskonna vahele ehitada mõtteline barjäär, vaid ikkagi see, et kõik rahulolematud annaksid oma panuse olukorra parandamiseks.
Jah, selleks panuseks ei pea olema tingimata kandideerimine valimistel, on ka teisi võimalusi, kuid võiks ikkagi kokku leppida, et ei halvustata ja rünnata neid, kes ajavad ühist asja, olles nõus võtma muu hulgas vastutuse valimistel. Mida rohkem erinevaid mooduseid ühiste huvide eest seismiseks kasutatakse, seda parem.
Kui me aga lepime eelarvamusega, et kõik valimistel kandideerijad on juba a priori kaabakad ja ebausaldusväärsed, siis see ainult lõhestab ühiskonda ning süvendab veelgi kodanike võõrandumist avalikust võimust. See omakorda võib aga välja viia tõsise demokraatia kriisini ning sillutada teed autoritaarse riigi suunas.
