Mait Raava: Tippjuhil peab olema vastava valdkonna haridus

Hardo Aasmäe terav kriitika Elektriraudtee nõukogu ja juhatuse kompetentsuse aadressil on igati asjakohane. Küsimus pole ju selles, et igaühel võib õnnetus juhtuda, küsimus on palju sügavam – ettevõtte efektiivne juhtimine pole võimalik ilma valdkonna tundmiseta. Arvestades seda, et riigi äriühingud pööritavad suuri summasid, on tippjuhtide kompetentsuse teema tõesti aktuaalne.

Hinnang riigiettevõtete juhatuse liikmete kompetentsusele sõltub sellest, kuhu latt seada. Kui me rahuldume sellega, et juhatuses on vähemasti üks valdkonnaharidusega tippjuht, polegi meie seis halb, kuna enamikes juhatustes nii see on. Siin on ainult mõned erandid nagu näiteks AS Eesti Post ja AS Tallinna Sadam, kus ühelgi tippjuhil pole logistikaharidust.

Kui me tõstaks aga lati kõrgemale ja peaksime oluliseks, et juhatuse esimehel on valdkonnaharidus, on meie seis kehv. Suuremate riigiettevõtete juhatuse liikmetest pole ühelgi valdkonnaharidust: Aavo Kärmasel (AS Eesti Post) on lõpetanud haldusjuhi, Ain Kaljurannal (AS Tallinna Sadam) mehhaanikainseneri, Sandor Liivel (Eesti Energia AS) majanduse, Taavi Veskimäel (Elering AS) ehituse ja haldusjuhi, Jaak Saarniidul (Riigi Kinnisvara AS) ökonomisti ja Ahti Asmannil (AS Eesti Raudtee) majanduse eriala.

Kui ettevõte tegutseb rahvusvahelises konkurentsis, on juhatuse esimehel valdkonnahariduse olemasolu ilmselgeks eeltingimuseks. Ilmekaks näiteks on Nokia allakäik. Kui finantsisti ja inseneriharidusega Jorma Ollila vedas Nokia maailmas tippfirmaks, siis tema järglane juristiharidusega Olli Pekka-Kallasvuo ajas ettevõtte lootusetult kraavi.

General Electric on maailmas kuulus väga heade tippjuhtide taimelavana. Temast on läinud kümneid väga häid tippjuhte teisi ettevõtteid juhtima. Ja nende tulemuslikkuse uuringud on kinnitanud, et õnnestuvad tippjuhid, kel valdkonnad on suhteliselt sarnaseks jäänud. Ehk jutt nõndanimetatud universaalselt edukast üldjuhist on sõnakõlks.

Üldjuhi (generalisti) mõiste võeti kasutusele pärast Teist maailmasõda, kui tehnoloogia hoogsast arengust tingutult kiirenesid ettevõtetes innovatsioonitsüklid, mis omakorda suurendasid tippjuhtidel ärilise kompetentsi vajadust. Sellest ajast alates on tippjuhtidele esitatud nõue, et oma valdkonna tundmisele lisaks peab tal olema äri juhtimise kompetents ehk ta peab suutma juhtida nii äri kui ka tehnoloogiaid.

Meil on arusaamine generalistist enamasti poolik – see on ärijuht, kel pole valdkonnaharidust. Ja selles arusaamas minnakse sageli veelgi kaugemale ja lisatakse, et parim juht olevat see, kes ise midagi ei tee – ta paneb oma inimesed asju tegema. Aga huvitav kuidas, kui ta ise protsessides kaasa rääkida ei oska?

Kui juhatuse esimehel on haridus, mis vastab organisatsiooni tegevusalale, saab ta sügavuti aru valdkonna tehnoloogiatest ja tajub nende arenguid. Veelgi enam, parimad tippjuhid mitte ainult ei kohane turu arengutega, vaid ka mõjutavad neid. See aga loobki ettevõttele konkurentsieelise. Kuna mitmed meie suured riigiettevõtted tegutsevad rahvusvahelises konkurentsis, sõltub riigiettevõtete konkurentsivõime ja efektiivne tegutsemine otseselt juhatuse esimeeste valdkonna kompetentsist.

Ma ootaksin meie riigiettevõtetelt tugevat strateegiat, julget turu loomist ja tehnoloogiates teerajamist. Meie suurtel riigiettevõtetel oleks selleks potentsiaali küllaga, sealhulgas rahvusvaheliselt.

Ma ootan Rail Baltica küsimuses palju sisukamaid poolt- või vastuargumente Ahti Asmannilt ja Ain Kaljurannalt kui transiidiettevõtete juhtidelt. Paraku on meedias märgata ainult nende ettevaatlikkust plaanitava megaprojekti suhtes. Ma ootan Aavo Kärmaselt logistikas rahvusvahelise läbimurde strateegiat, nagu on seda edukalt Euroopas teinud Itella, TNT Post ja teised - logistikaturg pole ju ammu enam lokaalne. Ma ootan Sandor Liivelt palju efektiivsemalt toodetud (odavamat) elektrienergiat, sest see suurendaks kogu ettevõtluse konkurentsivõimet.

Kokkuvõtvalt öeldes tuleb otsustada, mida me riigiettevõtetelt ikkagi ootame. Kui me soovime, et jama võimalikult vähe juhuks, piisaks, kui juhatuses on vähemasti üks valdkonna asjatundja. Küllap ta ikka koos teiste juhtidega kuidagimoodi hakkama saab. Kui me aga soovime, et meie riigiettevõtted oleksid rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised, peaksime nõudma juhatuse esimehelt vastava valdkonna haridust. Muidugi peaks ta olema kompetentne ka äri, protsesside ja inimeste juhtimises, kuid need oskused ei saa kuidagi korvata puudujääki oma organisatsiooni valdkonna tundmises.

Kui valik kohaliku või rahvusvaheliselt eduka ettevõtte vahel tehtud saaks, tuleneks sellest loogiliselt ka nõue nõukogu liikmete kompetentsusele: esimesel juhul võib paljuski samamoodi jätkata, teisel juhul peab nõukogu liige olema kogemusega nii valdkonnas kui ka äris. Praegune juhatuse ja nõukogu liikmete valik räägib selgelt keelt – riigiettevõtted on määratud kohalikul turul vaikselt tiksuma.

Mait Raava nõustab juhtimiskonsultandina ettevõtteid ja riigiasutusi strateegilises juhtimises.