Miks olete koos partneriga, kes teid õnnetuks teeb?

21. sajandi elu Eestis ei ole just eriti kiita, aga sellel on kõigest hoolimata nii mõnigi hea aspekt. Üks neist on see, et olles usuleige rahvas, ei tähenda lahkuminek kultuuriliselt ega traditsiooniliselt meile enam eriti midagi.

Järjest vähem inimesi abiellub ja isegi need, kes abielluvad, teevad seda tavaliselt majanduslikel põhjustel või lihtsalt armsa žestina teineteise suhtes. Järelikult ei tähenda lahkuminek meie ühiskonnas seda, et sind loobitakse kividega surnuks või et korralikud pereemad sinuga enam ei suhtle. Vastupidi, kurnavast või vägivaldsest suhtest väljujad saavad justkui uue hoo ja aura sisse. Ometi võib ka enda tutvusringkonnas märgata paare, kes on koos ei tea mis põhjustel, sageli peksavad teineteist või petavad, ei seksi enam aastaid, näägutavad ja kisendavad või esinevad avaldustega nagu: "Võtame ühe tassi kohvi veel, ma ei viitsi koju minna ja seda lõusta näha."

Arvan, et me kõik teame mitmeid selliseid paare, kus seks on olematu, tülid igapäevased ja kus üks joob ja teine nutab või vastupidi. Küsimus on: miks sellised paarid koos on? Lähemal uurimisel ei kannata ükski tavalistest toodavatest põhjustest kriitikat ega pea vett.

"Oleme koos laste pärast."

Ma arvan, et meil kõigil on tutvusringkonnas mõned inimesed, kes oma vanematega tuksikeeratud lapsepõlve pärast ei suhtle või neile vähemalt aitäh küll ei ütle. Arvate, et lapsed on lollid, kes õhus olevaid pingeid ei taju ega märka, et ema-isa suhtlevad omavahel nagu võõrad või halvemal juhul karjuvad ja tülitsevad? Ja mis mudeli lapsed niimoodi ellu kaasa saavad? Nõnda kasvavadki kiindumishäirega inimesed, kes ei oska ühtegi suhet kas luua, hoida või mõlemat, või kes alateadlikult valivadki mudeliks selle, mida kodus nägid.

"Meil on ühine kinnisvara."

See on juba pisut asisem põhjus, aga kinnisvara saab alati maha müüa või mingeid vangerdusi teha. Mina küll oma hingerahu ja võimalikku armastust, mis lahkumineku korral ehk kunagi tuleks, ei hindaks mingi korteri või majakökatsiga.

"Mida meie vanemad ütlevad?"

See põhjus lakkab normaalse arenguga inimeste jaoks oluline olemast kuskil 15. või 16. eluaasta paiku. Või tahate väita, et valisite elukutse, mehe-naise ja panite lastele nimed kõik emme-issi taktikepi all koogutades?

"Ma ei taha üksi olla."

Kas üksiolek on tõesti hirmsam kui iga päev sõimata, peksa, näägutada saada, armastusest ja hellusest ilma olla?

"Ma suudan teda muuta."

Ei suuda.

"Sa ei saa meie suhtest aru."

Ei saa tõesti. Sina aga proovi guugeldada mõisteid nagu "Stockholmi sündroom" ja "sõltuvussuhe".

Eriti segane on olukord kõrvaltvaataja jaoks siis, kui mängus pole ei lapsi, kinnisvara ega ole ka õiget kooselu. Ööbitakse kord ühe, kord teise juures. Seda enam jääb mõistatuslikuks, et mis naudingut saab kaasa tuua tihe kella kuueni hommikul üksteise peale röökimine ja nutmine, armukadedusstseenid või sõbranna loll jutt "ma kukkusin". Kulla inimene, kui sa kõht või nägu ees korduvalt vastu uksi ja kappe kukud, ehk peaksid arstile minema, tasakaaluhäired võivad olla ajukasvajast põhjustatud.

Kõige enam valmistab aga küsimärke see, et kas tõesti on inimeste enesehinnang nii madal, et ollakse valmis ükskõik millist saasta taluma? Uskuge, te olete paremat väärt kui lakkamatu kisa ja näägutamine, salaja vannitoa põrandal kägaras nutmine või täielik lootusetuse tunne, kui tulevikku vaatate.