Andres Anvelt: Jõmm elab peksasaanu häbitundest
Viimane jaanipäev ning sellele järgnenud kuud on taas kõnekalt esile toonud vägivalla leviku ulatuse meie ühiskonnas. Palju on arutatud ka selle üle, kas politsei on käitunud mõnes olukorras liiga leebelt või lausa aralt ning kas relva kasutamine oleks olnud õigustatud.
Teisisõnu otsime me kõik koos toimunule põhjuseid ainult politsei ja riigi tegevust analüüsides. Arutelu on keskendunud peamiselt sellele, kas seadused on leebed või kui jõuliselt peaks riik asjadesse sekkuma. See on üks võimalik lahendus. Põhjus on selles, et iga signaal, mis näitab riigi ja õiguskaitseorganite saamatust ning võimalust vingerdada ebameeldivatest olukordadest välja, mõjub rusikakangelasest jõmmile nagu roheline tuli valgusfooris. Teisisõnu - prõmmi aga edasi, riik on lahja, politsei on äpu ning kannatanu kardab sind järgmine kord veelgi enam.
Selle kõige kõrval aga jätame täiesti kõrvale tänase vägivalla ja agressiivsuse tagamaad. Rusikaõiguse kiire kasvu kinnituseks on ühtepidi vägivallategude statistiline 10 protsendiline kasv juba mitmeid aastaid. Samas ei maksaks seda numbrit arutelu puhul ka liiga südamesse võtta, kuna küsitlused näitavad, et toime pandud vägivallast teatab politseile alla 30 protsendi kannatanutest.
Uuringute järgi on põhjuseid erinevaid. Esiteks vähene usk politsei võimekusse midagi ära teha, uks omavolisse ehk soov lahendada konflikt oma rusikate jõul ning kindlasti ka kättemaks. Kui arvestada, et enamus vägivallatsemisest toimub lähisuhtes ehk inimeste vahel, kes teineteist perekondlikult või kogukondlikult tunnevad, siis kindlasti tuleks põhjustele lisada ka veel häbi, alandlikkus ja ka majanduslik sõltuvus rusikakangelasest.
Arvestades neid mõtlemapanevaid põhjuseid ja mitte kõige soodsamaid arenguid ühiskonnas, peab nentima, et ainult politsei süüdistamine saamatuses meil erilisi muudatusi vägivalla ohjeldamises kaasa ei too. Kõigepealt peame me tooma nii enda kui ka oma laste teadvusesse tõsiasja, et vägivald ei ole mitte üks sotsiaalse kommunikatsiooni vormidest, vaid ürgselt primitiivne suhtlusmeetod. Kuna see kogukonnas paremaid suhteid ei loonud, siis selle ohjeldamiseks lõigi kogukond muistsel ajal reeglid, mis ajapikku kujunesid riikluseks.
Kui nüüd ürgajast liikuda taas tänapäeva Eesti ühiskonda, siis peab nentima, et meil tihtilugu ei mõisteta avalikult hukka ja ei panda häbiposti mitte kraaklejaid ja rusikajõmme, vaid süüdistatakse hoopis õiguskaitset väheses agressiivsuses jõmmide kallal. Teisisõnu tahetakse riiklikku veritasu, kiiret ja lömastavat.
Kui jutt jõuab iga kodaniku enda panuseni, siis tehakse nägu, et minusse see ju otseselt puutu. Siinkirjutaja ei kavatse kuidagi kaitsta politseid tema kohatises saamatuses, kuid kui enamik inimesi, kes on saanud kelleltki konfliktis tohlaka, suruvad käed rusikasse ja proovivad hambad ristis sellest ebameeldivusest üle saada, siis politseil jääbki ainult üle õlgu kehitada.
Ühelt poolt toidab vaikijaid hirm kättemaksu ees, aga võib arvata, et suuremat rolli mängib pigem häbi lüüasaamise pärast. Siit hakkabki aga lüüasaaja süü jagamine kallaletungijaga. Tundes häbi jõmmilt saadud tohlaka pärast, pannakse end samale joonele jõmmiga, kes tunneb uhkust saavutatud võidu pärast.
Häbi ja uhkus on siin nagu ühe konflikti kaks peegeldust. Uhkuse tundjale ehk edukamale poolele annab see innustust järgmisteks tegudeks, allaandjal või häbistatul süvendab see ka tulevikus paratamatuse tunnet igaveseks lüüasaamiseks. Sisuliselt on sündinud uus võimusuhe ja riik ning õiguskaitse on sellest olukorrast lihtsalt taandatud ja seda mõlema poole vaikival soovil. See on sisuliselt vanglakommete tungimine meie ühiskonda.
Kui siia juurde kompotiks lisada üliõhukeseks lihvitud riik, koos sellest tuleneva politseinike madala motivatsiooni ja teotahtega ning aeganõudev ja kulukas õigusemõistmine, siis tekibki olukord, kus vägivald on edukalt tõusev suhtlustrend.
Enam ei jagune Eesti elanikud mitte niivõrd varandusliku seisuse järgi, vaid uhkema poole oskuse järgi allutada nõrgem pool häbide kammitsasse ning seeläbi neid teadlikult juhtida. Kindlasti on riigi ja õiguskaitse üks ülesanne selliseid omavolilisi võimusuhteid lagundada, kuid kui see toimib sisuliselt mõlema poole nõusolekul, siis tungimine erasfääri võib õiguskaitsjate suhtes kaasa tuua taas pahameeletormi.
Nii, et lugupeetud kodanikud, pangem nüüd õlad kokku ja ärgem laskem jõmmidel meile dikteerida, kuidas ja mis tundega elama peab. Vägivald ühiskonnas hakkab taanduma siis kui jõmmil on häbi selle eest, et ta jõmm on ja ohver on uhke, et tal oli julgust jõmmile oma suhtumisega koht kätte näidata.
