Jaanus Piirsalu: Stalin ongi grusiinide südames tähtsal kohal

Eestiski sai palju tähelepanu Gruusia Gori linnavõimude otsus taas püsti panna kolm aastat tagasi linna keskväljakult maha võetud Nõukogude Liidu endise diktaatori Jossif Stalini kuju. Tõsi, mitte enam vanasse kohta, vaid keskväljaku vahetus läheduses asuvasse Stalini muuseumi õuele. Stalin teatavasti sündis Goris 1878. aastal ja tänavu detsembris möödub sellest 135 aastat.

Selge on see, et enamikule eestlastest, nagu ka väga paljudele Stalini all kannatanud rahvastele, selline uudis ei meeldinud. Osa meie poliitikutest tõttas seda ka välja ütlema, milleks neil oli põhimõtteliselt õigus (täpselt samamoodi nagu oli venemaalastel õigus avaldada arvamust Pronkssõiduri teisaldamise kohta 2007. aastal), kuigi tegemist on muidugi grusiinide siseasjaga (täpselt samamoodi nagu Eesti poliitikud väitsid Venemaale Pronkssõduri teisaldamise kohta).

Aga mitte sellest ei taha ma rääkida, vaid sellest, et mõlemal pool Kaukaasia mäeahelikku on Stalini mälestust avalikus ruumis siiani üsna palju näha. See, et Goris Stalini kuju uuesti püsti pannakse, ei ole mingi erakordne Stalini tuhast tõstmise akt ega ühekordne algatus! Stalin vaatab Kaukaasias vastu päris paljudest kohtadest.

Tegin hiljuti pikema tiiru Põhja-Kaukaasias ja Gruusias ning veendusin selles taas oma silmaga.

Ainuüksi Gruusias on mitmeid kohti, kus Stalini kujud on juba püsti. Isiklikult tean kolme sellist kohta: kohe Tbilisi külje all Kiketis, Akuras ja Zemo Alvanis Ahmeta lähedal. Tõsi, ei saa öelda, et kujude vastu ei protesteerita, sest aeg-ajalt on neid kivi-Stalineid värviga üle valatud. Võib olla on selliseid külasid Gruusias veelgi, ma ei tea. Ma räägin ainult sellest, mida olen oma silmaga näinud või lugenud.

Venemaal, Dagestani pealinnas Mahhatškalas näiteks nägin, et nende ühe peatänava, Šamili prospekti alguses asuva auto- ja tee-ehitusülikooli peasissekäigu kohal rippus suur Stalini portree kirjaga: „Aitäh võidu eest!“ Mahhatškala raudteejaama kõrval asuva kohviku seinalt leidsin aga tüüpilise Nõukogude-aegne mälestustahvel kirjaga, et siin oli 1920. aasta novembris “kõigi rahvaste suur juht” Jossif Stalin.

Stalini mälestustahvlit stiilis “ta oli siin” ei olnud vähemalt mina varem Venemaal kuskil näinud. Lenini omasid on kõikjal veel küllaga, aga Stalini omad on kõik üldiselt maha koksitud.

Stalini tänavad on aga eriti Põhja-Kaukaasias – muidugi välja arvatud nende rahvaste juures, kes langesid Eestist kordi hullema küüditamise ohvriks - päris paljudes kohtades endiselt alles. Peale selle sama Mahhatškala olen Stalini tänavat näinud veel näiteks 2004. aasta terrorirünnakus tuntuks saanud Beslanis Põhja-Osseetias, Põhja-Osseetia pealinnas Vladikavkazis ning ühes suures külas Kabardiino-Balkaarias. Vikipeedia andmetel on Stalini tänavaid aga vähemalt kaheksas Venemaa regioonis, kõige rohkem Põhja-Osseetias.

Lõuna-Osseetias, mis on sisuliselt Venemaa osa, olen pealinnas Tshinvalis jalutanud Stalini tänaval, mis on linna üks peatänavaid. Mäletan, et Stalini tänaval asus veel õlletehas. Stalini kuju seisis Tshinvalis peaväljakul veel 1990-ndatel, aga on tänaseks siiski ära viidud. Tshinvali nimi oli muideks 1934.-1961. aastani Stalinir.

Osseetide armastust Stalini vastu saab seletada sellega, et nad usuvad, et Jossif Stalini isa Bessarion (venepäraselt Vissarion) oli nende rahvuskaaslane, mitte grusiin, nagu üldiselt arvatakse.

Kuigi faktilised allikad selle kinnituseks puuduvad, viitavad osseedid Stalini isa perekonnanimele – Džugašvili. Väidetavalt on see Gruusias väga haruldane nimi, aga Osseetias on väga levinud perekonnanimi Džugaev. Osseetia ajaloolased väidavad, et paljude osseetide perekonnanimed kirjutati 19. ja 20. sajandil ümber gruusiapäraseks, lisades sellele „švili“-lõpu ja nii tekkis ka Džugaevist Džugašvili.

Juba aastaid tagasi panin tähele, et osseetide seas oli suhtumine Stalinisse tavaliselt üsna positiivne või siis vähemalt ei räägitud temast negatiivselt. Otseselt Stalin osseetidele midagi kasulikku ei teinud, aga vähemalt ei lasknud ta neid küüditada nagu enamusi osseetide ümbruses elavaid Kaukaasia rahvaid.

Mäletan, et Tshinvalis põhjendasid kohalikud Stalini tänava säilimist sellega, et nime muutmisele olid vastu linnas elavad Teise maailmasõja veteranid ning vanemate inimestega ei taha ega saa nooremad linnaelanikud heade kaukaaslastena konflikti minna.

Möödunud aastal lasi ameeriklaste tuntud Carnegie fond Venemaal ja Lõuna-Kaukaasia vabariikides korraldada väga esindusliku küsitluse rahva meeleolude kohta Stalini suhtes. Tulemused olid sellised, et uuringu üks läbiviijaid, tuntud Kaukaasia-spets Tom de Waal pidi tunnistama: kuigi Stalin suri juba 1953. aastal, elab ta eriti Gruusias paljude inimeste südames endiselt edasi.

Selgus, et tervelt 45 protsenti Gruusias küsitletud inimestest vastas, et nad suhtuvad Stalinisse vaimustuse, sümpaatia või austusega. Armeenias väitis sama 25 protsenti, Aserbaidžaanis 21 protsenti ja Venemaal 37 protsenti vastanutest.

Õnneks olid enamus vastanutest siiski seda meelt, et nad ei tahaks elada sellise riigijuhi all nagu oli Stalin ning et need ohvrid, mida nõukogude rahvas kandis Stalini ajal, ei ole võimalik millegagi õigustada.

Nädal tagasi küsisin Gruusias mitmelt tuttavalt, miks grusiinid endiselt Stalinit nii armastavad. Selge, et kaasmaalane, aga kas nad ei tea siis, milliseid kannatusi ta paljudele rahvastele, eelkõige venelastele endile, põhjustas.

Esiteks rõhutasid nad Stalini puhul sõija võitmist ning leidsid, et tänapäeval kuritegudeks peetavad teod olid tehtud selleks, et võita sõda. Taustaks tuleb teada, et Teises maailmasõjas hukkus Punaarmee poolel ligi 400 000 grusiini. Väidetavalt hukkus suurematest rahvustest just grusiine Punaarmees sõja ajal protsentuaalselt kõige rohkem.

Teiseks rõhutasid nad Stalini-aegset korda ning tööstuse arengut. Siin peab jälle arvestama, et “kord” on grusiinide jaoks väga magus sõna, sest sisuliselt elasid nad peale Nõukogude Liidu lagunemist tosin aastat täiesti seadusetus ühiskonnas.

Üldiselt võtab aga paljude grusiinide suhtumise Stalinisse hästi kokku Gruusia õigeusukiriku patriarh Ilja II. Juuli lõpus (just siis kui tuli uudis Goris Stalini kuju taaspüstitamise kohta) rääkis ka intervjuus Vene internetiväljaandele Kavkazskaja Politika järgmist: “Kui Stalin suri, siis ma õppisin tudengina vaimulikus seminaris. Ja me kõik seisime aktusesaalis ja nutsime, kui teda maeti. /---/ Stalin oli väga väljapaistav isiksus. Selliseid sünnib harva. Ta teadis Venemaa tähendust maailmas. /---/ Ta oli usklik, vähemalt lõpus. Ma arvan küll nii.”

Kui juba grusiinide jaoks tohutu moraalse autoriteediga patriarh nii arvab, siis on kellelgi väljastpoolt väga vähe võimalik ära teha Stalini monumentide taaspüstitamise vastu. Või üldse selle vastu, et Stalin oli “väljapaistev isiksus” ja mitte verine türann.