Taastame Narva vanalinna!

Kui paljud meist mäletavad ajalootundidest, et Narva linnal on olnud väga kirev minevik? Paljud eestlased teavad seda linna pigem selle kurva saatuse poolest. Seetõttu ei ole ka eriti üllatav, kui nii mõnelegi seostub Narva piiriäärse, domineerivalt venestunud, lootusetu ja probleemse linnana.

See on aja jooksul kinnistunud stereotüüpne suhtumine, mis ei vasta aga tõele. See linn on ainus terves Eestis, mis on läbinud kõige põhjalikuma ja radikaalsema muutuse pärast viimase maailmasõja ja nõukogude okupatsiooni lõppu. Kuigi kunagist ajaloolist arhitektuuripärli, mis ehtis idapiiri, ei ole enam ammu, on täna olemas sealne uuslinn.

Paljudele, kes ei oma ülevaadet Narvast, võib tulla suure üllatusena, et Euroopa ajaloos on Narvat tuntud ka kui olulist rahvusvahelise kaubanduse keskust. Narva jõge on isegi vana-vene käsikirjades mainitud kui teed varjaagide juurest Kreekasse. Pea seitsme sajandi vanuses linnas on oma linna omandiõiguse eest pidevalt omavahel võidelnud tolleaegse Euroopa võimsamad riigid. Seetõttu ongi Narva alati olnud kindluslinn.

17. sajand, olles Narva jaoks nii kaubandusliku õitsengu kui ka kodanliku arhitektuuri kuldajastu, märkis seal ka olulist muutust, kui 1659. aastal toimunud suur põleng suure osa linnast hävitas. Samas ehitati linn võrdlemisi lühikese ajaga üles ning ülesehitamise projektis osalesid erinevatest Euroopa riikidest kutsutud ehitusmeistrid. Hetkeks välkus ka idee muuta Narva koguni Rootsi teiseks pealinnaks, ent need plaanid ei realiseerunud ning valmis vaid Narva kesklinna vanalinn, mis ei jäänud oma unikaalsuselt alla Tallinna omale.

Kuni Teise Maailmasõjani säilis see vanalinn võrdlemisi tervikuna sellisena nagu see kunagi valmis. 1944. aastal langes Narva aga sarnaselt Dresdeni linnale vaippommitamise ohvriks ning praktiliselt hävines punaarmee õhu- ja suurtükiväe tule tõttu.

Millised on selle linna võimalused, kui riik ei ole seni teinud ühtegi suuremat riikliku tähtsusega investeeringut Narvasse? Siiani on valdavalt Tallinn, kus on kuulus vanalinn oma vaatamisväärsuste ja ajaveetmiskohtadega, olnud Eesti visiitkaart meid külastavate turistide jaoks. Narva suudab neile pakkuda oma praeguse olekuga pigem šokiteraapiat. See kõik saaks olla aga teisiti.

Kui sõjajärgsel Saksamaal mõisteti kultuuriobjektide taastamise tähtsust (Dresden nagu ka paljud teised kannatada saanud linnad taastati), siis Eestis on see siiani olnud valikuliselt probleemne. Sealse vanalinna taastamine tooks aga lisaks väikesele Eesti kogukonnale ja piirivalvuritele rohkem Eestit idapiirile tagasi. Ühtlasi looks see palju uusi töökohti aastakümneteks, alates ehitusest kuni klienditeeninduseni pärast taastamistööde lõppemist. Laiem valik töökohti sealsel tööturul pakub omakorda väljundi neile Ida-Virumaa noortele, kes siiani on pidanud õigemaks lahkuda pealinna või ka kaugemale tööd otsima.

Mida annaks meile taasloodud Narva vanalinn? Kas rahvusromantismi, uhkust ja teadmist, et saime ühe haava enda kodumaa pinnal ravitud, või saaksime hoopiski lahti psühholoogilisest barjäärist ja stereotüüpidest, mis paljusid eestlasi selle linna juures rõhuvad. Eestlaste osakaal ei suureneks Narvas üleöö, ent see annaks kogu piirkonnale uue impulsi ja tuleviku. Saavutaksime sellega ka piirkondliku tööturu peamiste probleemide, tööpuuduse ning varimajanduse likvideerimise. Viimaseid ilmestavad hästi sagedased piiriületused, kord odava bensiini, kord alkoholi või tubaka järele.

Taasloodud Narva vanalinn annaks ka selge sõnumi sealsele domineerivalt venekeelsele elanikkonnale, et nad kuuluvad Eesti kultuuriruumi, olles osa sellest vabariigist. Ida-Virumaa ei tohiks olla pelgalt maavarade ammutamise koht, kus elu on koondunud raske- ja mäetööstuse ümber. Tallinn vajab üleriiklikku konkurentsi, et kaoks arusaam: Tallinn ja ülejäänud Eesti. Selge on aga see, et taastamine ei saa toimuda üleöö ega saa olema odav. Samas, kas kõike saabki ja peabki mõõtma rahas? Riiki tuleb ehitada rahva jaoks ja vajadusel seda ka taastada.