Ülle Toode: Silvio Berlusconi - kommunikatsioonigeenius ja veenmiskunsti suurmeister
Valimiste aegses vasakpoolses teledebatis nühkis Berlusconi taskurätiga puhtaks talle pakutud tooli, millel tavaliselt istub vasakpoolne ajakirjanik Marco Travaglio, kelle lemmikteema on Berlusconi kritiseerimine. Kõik naersid! Ka vasakpoolsed vaatajad.
2008. aastal seadis Berlusconi Putiniga ühisel pressikonverentsil käed justkui revolvriks, teeseldes, et tulistab Vene liidrile terava küsimuse esitanud ajakirjanikku. Tema pantomiimiklassikaks on saanud ka 2002. aasta ELi liidrite perepilt, millel ta eesseisjale sarvi teeb.
Berlusconi mõjuvõim põhinebki omamoodi narkootilisel, sõltuvust tekitaval vaatemängulisel hüpnoosil ja lihtsale inimesele arusaadaval sõnumil. On ju vaatemäng sündinud enne demokraatiat ja Berlusconi naljatab, naeratab, teeb näovigureid, patsutab õlale, ütleb kohatuid (kuid ikkagi vaimukaid) labasusi ning teeb silma.
Kuna rahvas naerab, tuleb Berlusconit karta, sest tema teab alati, mis inimestele meeldib ja neile südamesse läheb. Veelgi olulisem, ta oskab seda teadmist alati enda kasuks pöörata.
Ka tuntud vasakpoolne Itaalia intellektuaal Umberto Eco on öelnud, et Berlusconi on kommunikatsioonigeenius ja veenmiskunsti suurmeister. Nii võibki Berlusconit kas armastada või vihata, kuid teda ei saa vältida. Ta on alati pildil, kas heas või halvas valguses ja oskab alati õigel ajal olla õiges kohas.
Forza Italia!
1994. aastaks näis pärast poliitilise ladviku korruptsiooniskandaale kommunistide võit Itaalias olevat kindel. Just siis ilmus poliitikasse Berlusconi, kes tutvustas end riigi päästjana, seda nii vana korrumpeerunud poliitilise ladviku kui ka uue ”ähvardava punase pöörde” valguses. Edasi, Itaalia! ehk Forza Italia! nimeline partei oli ainuke valik kommunistide ja selle vastu, et Itaaliast ei saaks nõukogudelik riik.
Forza Italiast sai suurima toetusega partei, mille poolt andis oma hääle enam kui 8 miljonit itaallast. Berlusconi oli uus juht, kes lubas riigi viia paremasse tulevikku. Tema kõned olid lihtsale inimesele arusaadavas kõnepruugis ja jõudsid südamesse. Korruptsiooniskandaalidest väsinud itaallased uskusid siiralt, et Silvioga hakkab Itaalia viimaks õiges suunas liikuma.
Täna toetab Berlusconi ligi 10 miljonit itaallast. Arvamusuuringute järgi on Berlusconi populaarsus tõusnud ka pärast viimaseid süüdimõistvaid kohtuotsuseid, mille puhul Berlusconi ise on taas valinud märtrirolli. Süütu kurjade mängude ohver, kes on nõus oma rahva nimel ristile minema! Tema riietus, iga sõna ja iga liigutus on detailideni kohandatud vastavalt olukorrale. Pärast ülemkohtu süüdimõistvat otsust on teda avalikkuse ees taas näha mustas särgis. Kas see on kohtuotsuse järgse leina märk, ei tea öelda. Küll aga on Itaalia ajaloos olnud veel ainult üks liider, kes musta särki kandis – diktaator Mussolini.
Kui Berlusconi oleks poliitikasse tulnud mõnes muus riigis, oleks ta oma kommunikatsioonistrateegia lihtsalt vastava (poliitilise) kultuuriga kohandanud. Tagajärjed võinuks olla ehk traagilisemadki, kui Itaalias, kus täna siiski kolmandik kodanikkonnast on protestipartei ehk 5 Tähe Liikumise näol aktiivselt poliitikasse sekkunud. Teine küsimus on, kas tavakodanikel on ikka piisav kogemus ja teadmised sageli rahvusvahelise kaaluga seaduste tegemiseks.
Nii nagu Itaalias, on ka Eestis kõige edukamad erakonnad, millel on raha palgata parem suhtekorraldusfirma. Mõne Eesti erakonna esimees on berlusconilikult endale isegi oma televisiooni loonud, et „sõnum“ „otse“ valijani viia!
Poliitilise kommunikatsiooni õpikute järgi võiks pääsetee olla hästiinformeeritud ja poliitilises elus osalevad kodanikud, kes suudavad valimisstrateegiate taga teatri ära tunda! Siinkohal tuleks demokraatia õpikute järgi koputada ka tarkade ja eetilise meelega ajakirjanike südametunnistusele.
Ajakirjanikud peaks meid kui kodanikke harima ja aitama poliitilise vaatemängu läbi näha. Kas meil on piisavalt selliseid ajakirjanikke? Ja kas meil on piisavalt niisuguseid kodanikke, kes oskavad või kellel töö ja elumurede kõrvalt on aega ning tahtmist otsustamisel aktiivselt osaleda?
Kuni me mõlemale küsimusele ei saa vastata „jah!“, ei saa me ka kindlad olla, et meilegi ei üritata „müüa“ vaid sisuta poliitilist tsirkust ja et me oma liidriteks ei vali suuremal või väiksemal määral Berlusconiga sarnaneda soovivaid juhte.
Neile, kes võidurõõmsalt muigavad, sest viimaks on Berlusconi tähelend läbi, tuletaks meelde 76. aastase Itaalia ekspeaministri ja maailma ühe rikkaima mehe puhul seni alati kehtinud vanasõna – „Kes pärast naerab, naerab paremini!“
