Võimuvõitluse tuhinas on erakonnad eemaldunud reaalsest maailmast

Valimised ei ole enam mägede taga ning uudistest kuuleb aina enam poliitikute lubadusi ja tegemisi. Kusagil peetakse poliitkaklust piirkonna esimehe koha või linnapeakandidaadi pärast, kuskil sõdib omade ringist välja heidetu mingite õiguste eest, kuskil tasutakse honorariga laene ning keegi räägib ennast juba pealinna koalitsiooni kaalukeele jõuks.

Veelgi enam, mõni räägib üldse iga kord, kui meediaga suhtleb, ainult populistlikku juttu kaugetest teemadest, et ometi toetusprotsent valimisteni püsiks.

Eelnev on kõik erakonnapoliitika tavapärane elu. Käib võitlus oma koha pärast päikese all. Seda teemade ümber, mis pigem kinnistavad või loovad võimalused enda võimul olekuks ning tulekuks. Tänased Eesti erakonnad ja nende liikmed, eesotsas esimeestega, räägivad suuremal heameelel teemadel, mis ei kanna sisu - sellist sisu, mis räägiks valija elu korraldusest ning parendamisest, mitte valitsejate endi elust.

Kohalikul tasandil on olukord tihti veelgi hullem. Valdade ja linnade volikogud valitakse juba mõne kuu pärast, kuid debatid on sisuliselt tühjad. Seda eriti erakonnapoliitikat ajavates omavalitsustes. Nii juhtubki, et mõne linna või valla palgaline ametnik kirjutab arvamuskirjutises sallimisest ja positiivsusest, kuigi ise seda ei järgi.

Opositisoonile pannakse pahatihti ette ainult vinguvat hoiakut ja mitte ühegi lahenduse olemasolu, olgugi et võim ise oma ninaesisest kaugemale ei näe ning pikalt võimul olnuna ei osata ka terves konkurentsis positiivset näha. Kõik ei saagi ühesuguselt mõelda ning erinevate vaadete olemasolu on see jõud, mis peaks arengus edasi viima. Stagnatsioon ei ole areng.

Erinevust tuleb poliitiliselt sallida ja austada. Segamini ei tohi ajada poliitikat ja isikut. Tänases võimupoliitikas kiputakse kriitikale vastama isikute halvustamisega, mitte tõstatatud teemade sisule vastamisega. Valla- või linnavõim nii valitsuse kui volikogu tasandil on avalik ning nende tegemised kõigile analüüsimiseks või arvustusteks demokraatlikus ühiskonnas lubatud ning täiesti normaalne osa valitsemisest. See kipub meie valitsejatel ära ununema, sest sisuga ei osata debateerida. Lihtsam on vastane maha joosta tema isikuga seotud teemade mustamise teel.

Rünnakud isikute vastu, kes arvavad teistmoodi või julgevad valitsejate otsustes kahelda, ei saa olla normaalne poliitika osa, vaid vastama peaks lugupidavalt ning isiklikku laadi solvanguteta. Kui võimul ei oska tolerantne olla ning pigem lahendusi leida kui oma tegemisi õigustada, siis võiks mõneks ajaks ennast taandada ja raskest koormast jalga puhata.

Tänane kartellistunud erakonnapoliitika on jõudnud sinnamaale, kus valikut erakondadest ei oska teha juba pea pooled valijatest. Olukord on tegelikult päris nukker. Seda ei näe ega taha aga tunnistada erakonnad ise. Süüdlasteks on nende meelest keegi kolmas või hoopis üks nende seast. Enda silmas palki aga ei nähta. Arvamusuuringud aina vorbivad tegelikkusest valet pilti. Seda kahjuks just erakondadele endile.

Kontorid jälgivad suure tuhinaga populaarsusnäitajaid, kuigi need ei ole päris reaalsed ning loovad vildaka pildi olukorrast, kus ühe toetus tõuseb ja teise oma langeb, kuigi tegelikult kogu erakondade toetus kokku on langustrendis. Ei ole enam väga pädev rääkida tänaste erakondade põhjal mustast või valgest jõust, aatelisest või mitte aatelisest parteist. Ühed mustad on nad kõik ja pada sõimab katelt juba aastaid.

Olukord on päris traagiline, kuid kartellierakonnad ise ei taha seda tunnistada. Õigemini nad ei näe seda, sest ollakse võimuvõitluse tuhinas juba reaalsest maailmast mitu kukesammu eemale astutud. Ikka ja jälle aetakse partei kontoritest seda sama igavat monoloogi valijaga ning suletakse kohe kõrvad ja aknad ning uksed, kui sellele vastatakse. Kui isegi midagi läbi imbuks, siis poliittehnoloogia või statistikaga see ikkagi summutatakse.

Omas steriilses roosas mullis elamine on senikaua tänastele valitsejatele nii riigi kui kohalikul tasandil pidusöömaaeg, kuni see mull peaks pauguga lõhkema. Selleks peaksid kõik vabakondlased ja kaasa mõtlevad inimesed kindlasti juba sügisestel valimistel kandideerima ning kõik hääleõiguslikud valimiskastide juures oma hääle andma. Tänaste pidusöömaliste erakondade monoloog kusagilt kaugelt ja kõrgelt tuleks lõpetada ning seda saaks peatada tänaseid kartellierakondi mitte valides.