Jaanus Piirsalu: Kolm aastat katastroofini Venemaal?
Hiljuti nägin Venemaal Dagestani-Tšetšeenia piiril Hasavjurti linnas (Põhja-Kaukaasia suurim kaubaturg) huvitavat vaatepilti. Keset tänavat purskas paari-kolme meetri kõrgune veesammas. Asfalti moodustanud kraatri ümber passisid käsi laiutades mõned päästjad ning hulk tülpinud nägudega kohalikke. Neile ei paistnud selline vaatepilt üllatav, kuigi see oleks rohkem sobinud Geisrite orgu kaugel Kamtšatkal ja mitte linnatänavale Kaukaasias.
„Soojatorus on jälle leke,“ lõi autojuht Soslan käega. „Need on ju kõik vanad. Hea et me Siberis ei ela.“
See tuletas mulle meelde, kuidas mõned aastad tagasi täpselt polaarjoonel asuvas Jamalo-Neenetsi ringkonna pealinnas Salehardis rääkis üks ametnik õhtul lõdvestudes, et kõige rohkem kardab ta seda, kui Nõukogude-aegsed soojatrassid hakkavad üles ütlema. Tema sõnul ei pööravat nende vananemisele eriti keegi tähelepanu.
Venemaa infrastruktuuri kehv olukord pole kellelegi uudiseks. Korruptsiooni kõrval on ajast maha jäänud infrastruktuur tänase Venemaa peamine häda. Maanteedest on palju räägitud ja nüüd nagu hakkab riik lõpuks kiirteid ehitama.
Elektriliinide ja -jaamadega olid kümmekond aastat tagasi väga suured probleemid. Toonane Vene riikliku elektrifirma juht Anatoli Tšubais rääkis isegi ohust, et 2008. aastaks võivad mõned linnad talvise ülekoormuse ajal pikaks ajaks pimedusse mattuda. Peale Moskva suurt elektrikatkestust hakati elektriliinidesse kõvasti raha sisse taguma ning nüüd pole olukord enam kriitiline. Ka lennunduse ja raudteede taristut on viimase kümnendiga kõvasti parendatud.
Selle kõige taustal on Venemaa linnade soojatrassidest vähem juttu olnud. Hakkasin Kaukaasiast tagasi tulles uurima, kui hull see olukord siis on. Leidsin ajakirjas Expert tänavu aprilli lõpus ilmunud üsna kurjakuulutava pealkirjaga pika uurimusloo „Kolm aastat katastroofini“.
Tegu ei ole mingi kõiges halba nägeva opositsiooniajakirjaga, vaid Venemaa ühe tunnustatuma majandusväljaandega. Ma ütleks isegi, et mõnes mõttes võime toetava ajakirjaga, sest selle peatoimetaja Valeri Fadejev on pikki aastaid olnud võimuspartei Ühtse Venemaa nö liberaalse suuna üks ideolooge.
Expert on aga selle poolest sümpaatne ajakiri, et hoolimata oma peatoimetaja taustast kritiseerivad nad tegelikult Kremli majanduspoliitikat päris hoolega. Lisaks sellele otsivad nad päris palju ka positiivseid lugusid Venemaa majandusest ja ärist (need on oma erakordsuse tõttu tihti väga huvitavad) ning avaldavad vahel päris huvitavat kriitikat Lääne majanduse kohta. Seega tuleks seda kõike arvesse võttes suhtuda soojamajanduse katastroofi kuulutavasse loosse täie tõsidusega.
Expert kirjeldab hakatuseks üsna sarnast pilti, mida ma nägin Hasavjurtis. Venemaa Euroopa-osas Smolenskis olla lõhkenud soojatrassist välja pursanud veest moodustunud lausa 8-meetrine „geiser“, mis paiskas laiali asfalditükke, mis omakorda tekitasid lähedal seisnud autodele purustusi.
Edasi selgub, et selliseid juhtumeid toimub Venemaa linnades ja asustatud punktides igal aastal mitmeid tuhandeid ning nende arv on viimasel kolmel-neljal aastal järsult kasvanud.
Kaks kolmandikku soojatorudest Venemaal on vähemalt 25 aastat vanad ehk on maa alla kaevatud veel sügaval Nõukogude ajal. 70-75 protsenti soojatorudest on jõudnud oma kulumises kriitilise tasemeni. Kriitiline piir on 85 protsenti, mis tähendaks, et kuskil Venemaal juhtuks iga päev sarnaseid suuremaid õnnetusi nagu Smolenskis. „Tugevusvaru on veel vaid kolm-neli aastat,“ järeldab Ekspert. Sealt siis ka see katastroofi-jutt pealkirjas. See ei ole mina, kes hirmutab.
Eksperdi toodud statistika järgi tuleks isegi sellistes suurlinnades nagu Nižni Novgorod (1,2 miljonit elanikku) välja vahetada kiiremas korras 61 protsenti soojatrassidest, Novosibirskis (1,5 miljonit elanikku) 45 protsenti ning Jekaterinburgis (1,4 miljonit elanikku) ja Kaasanis (1,2 miljonit elanikku) 40 protsenti. Pealinn Moskvas on üks väheseid suurlinnu, kus olukord on enam-vähem normaalne (vahetada tuleks „vaid“ 17 protsenti). Aga näiteks Venemaa suuruselt teises linnas Peterburis (5 miljonit elanikku) vajab kiiret väljavahetamist 39 protsenti soojatorudest.
Siia juurde sobib väga hästi lugu möödunud aasta lõpust Peterburis, kus tuli välja, et kohalikud ametnikud olid vahelt teeninud 3 miljardit rubla (siis 75 miljonit eurot) sellega, et lasid soojatrasside uuendamise sildi all maasse kaevata 600 kilomeetri jagu juba kasutuses olnud ja/või praagiks tunnistatud torusid. Selle mastaapse, aga primitiivset laadi korruptsioonijuhtumid olid võimud sunnitud paljastama pärast seda, kui „uuendatud soojatrassidel“ algasid järjest „geisri“-avariid.
Mida see Venemaa jaoks tähendab?
Taustaks. Venemaa toodab umbes 45 protsenti kogu maailma (toa)soojast. Venemaa soojatorude kogupikkus on 340 000 kilomeetrit ehk 8,5 ringi ümber maakera! Vanade torustike tõttu olevat ametlikel hinnangutel soojakaod trassidel 20-30 protsenti, spetsialistide hinnangul aga vähemalt 40 protsenti.
Kõiki Venemaa suuremaid asustatud punkte köetakse keskkütte ja soojatorudega. Suurel osal Venemaal kestab talv viis kuud. Kui nendes piirkondades hakkavad talvel soojatorud üles ütlema, siis ei tahaks küll olla Kremli peremehe nahas. Mõne aasta tagused ulatuslikud metsapõlengud Kesk-Venemaal ja sellega kaasnenud rahva meelepaha on lapselalin sellega võrreldes, mida tähendab soojasüsteemi ülesütlemine kuskil Siberi suures linnas.
