Lugeja: miks inimesed mind jõllitavad?

Ma ei pea ennast üldse kuidagi eriliselt imelikuks või tähelepanu väärivaks inimeseks. Kehakaal on normaalse BMI mõõdus, juuksevärv on looduslik palett ja riided ei maksa ei 1€ ega 1000€, jäävad täpselt sinna vahele ilusasti. Ometi torkab viimasel ajal üha enam silma, et inimesed lihtsalt ja labaselt jõllitavad tänaval.

Võiks ju arvata, et odavad saastkanalid nagu TLC hoiavad inimeste huvi teiste vastu rahuldatuna, aga...

Näiteks on mul koer. Sellest ma saan aru, et koera vaadatakse, aga millest ma ei saa aru, on see, et miks see koerapask inimesi küll nii väga huvitab. Kannan endaga kaasas loomulikult biolagunevaid kilekotikesi, millega koera "kingitused" kokku korjan - ma arvan, et kui ma saaks üheeurose mündi iga kord, kui keegi jõllitama hakkab, siis oleksin rikas naine. Koer kükitab - möödujad vahivad, paljud jäävad lausa seisma (!) ja vaatavad pikemalt. Ei tea, kas nad loodavad, et koera tagaosast tuleb kullakange välja? Ja kõige rohkem jõllitatakse siis, kui ma koera järelt koristan. Üks tädi lausa unustas oma saiakese mälumise ära, kui ma, kotike näpus, temast mööda prügikastini kõndisin ja vahtis veel mulle järelegi tükk aega, kuniks ma nurga taha kadusin. See on ju absurdne.

Riietest ei räägi ma üldse. Armastan värve, mistõttu talvemantlid on mul helepunane, kollane ja üks kirju, kannan pikki punaseid seelikuid, teinekord kannan isegi roosat ning ka seda on (ma arvan, et seda) jõllitama jäädud. Eriti kollast mantlit kandes vaadatakse pungissilmi nagu ma oleks tulnukas. Miks? Miks läheb inimestele korda see, mida teised kannavad? Paar päeva tagasi õlapaelteta kleiti kandes pidi üks tädi mulle peaaegu ninapidi dekolteesse kukkuma, ju teda erutasid läbipaistvad rinnahoidjapaelad nii väga.

Või raamatute lugemine? Olen üks neist iganditest, kes armastab kaasas kanda päris raamatuid (tahvli jaoks pole mul raha ega eriti tahtmistki) ning see, mismoodi trollis ja trammis end kahekorra väänatakse, et tabada mu raamatu pealkirja või mismoodi kõrvalistujad mu lehekülgi kõõritavad (ei tea, kas loodavad, et loen pornot?) on lausa naljakas. Eile pidin äärepealt ühe tädi käest küsima enne lehe keeramist, et kas ta on ikka järele jõudnud.

Seda, et naabreid olen märganud binokliga endale otse aknasse jõllitamas, ei pea enam üldse mainimisväärseks. Kardinad vahetasin küll juba paksemate vastu välja.

Alguses arvasin, et siin on vaja psühhiaatrilist abi, aga mulle endale - põen jälitamismaaniat. Aga kui ma paar kuud tagasi haigena lugemismaterjali otsides põhjalikumalt blogisid lugesin, siis sealt avastasin, et tänaval möödujate pildistamine, detailne kirjeldamine ja nähtu üle arutlemine (et mis värvi rinnahoidja või mis värvi kleit kellelgi seljas oli ja kas see on normaalne) ongi popp meelelahutus.

Andke andeks, aga teised inimesed ei ole teie meelelahutus.

Ega ma isegi päris normaalne ei ole, muudkui vaatan ringi ja märkan, et mida teised teevad ja jõllitavad. Võiksin ju rahus oma raamatut lugeda, aga ei. Ei tea siis, mis inimestel viga on. Soovitan aga kõigile teiste eraelu huvilistele soojalt kanalit TLC või YouTubest mõnda tõsielusarja, selle asemel, et ennast kuskil trollis või trammis labase jõllitamisega alandada.