Ühe õnn on teise õnnetus: kas eestlane on pätt-rahvas?
Lugedes artikli autori kogemusi Post24 pakiautomaadiga, kus temale adresseeritud pakile lisaks seisis kapis veel üks pakk, jäin pidama küsimusele - mitu inimest, näiteks kümnest, oleksid võtnud ka võõra paki endale, sealjuures südametunnistuses pistet tundmata?
Kahjuks on tunne, et vähemasti pooled oleksid neile mitte kuuluva pakiga rahumeeli pakiautomaadi juurest kodu poole kõndinud. Kes teab, millise asja võrra rikkamaks võib saada!
See on probleem, mis ilmneb tegelikult meie riigi ühiskonnas laiemalt. Kõik, mis puutub kaotatud ja leitud asjade juurde, paneb kukalt kratsima - fakt on, et enamikud asjad jäävad algse omaniku jaoks alatiseks kadunuks. Laias laastus näikse, et eestlane lähtub leiu puhul põhimõttest: mis maas, see minu.
Tõenäoliselt on kõik meist mingis etapis teatud eseme kaotanud: telefoni, võtmed, rahakoti või näiteks pleieri, nii nagu juhtus kahjuks hiljuti minul. Hajameelsus on meie, kaotajate, hukatuseks, kuid see ei peaks haritud ühiskonnas tähendama omandist ilma jäämist. Nö "ausa ja heatahtliku" inimese puhul - mida kõik loodavad eestlase olevat - peaks valdusest ilma jäämine olema vait ajutine. Mõistlik pingutus asja leidmiseks peaks kandma vilja, eks? Eestis see kindlasti nii ei ole. Me ei kuulu kultuuriruumi, kus trepile unustatud seljakott ka veel tunde hiljem sealsamas seisab, sest vargus või võõra vara omastamine on ühiskonnaliikmele üldiselt ebamoraalne.
Samuti pole kaotatud asjast võimalik teavitada politseid, sest nad lihtsalt ei tegele selliste küsimustega. Tõsi, neil on avatud oma kodulehel andmebaas, kus saab tutvuda nende väheste asjadega, mille ausamad kodanikud on korravalvuritele edastanud - nende esemete hulk, üle Eesti, ei vasta aga kindlasti tegelikult kaotatud (ja kellegi poolt leitud) asjade arvule. See tähendab, et lõviosa leidudest jääb leidja omaks ning nagu näha, ei tekita see enamikule mingisugust südametunnistuse vaeva.
Varguse ja ebaseadusliku omastamise vahe on üldjoontes lihtne - varguse puhul peab keegi sinu valduse esemele murdma, omastamise puhul on ese juba isiku valduses ning ta pöörab selle enda kasuks. Sellest tulenevalt on kaotamist mõneti raske positsioneerida nende kahe vahele. Ühest küljest pole keegi valdust omakasu eesmärgil murdnud - kaotaja on hajameelsusest ise jätnud eseme valveta. Seega on pigem tegemist omastamisega, mis on samuti kriminaalkorras karistatav. Kuid politsei ei soovi sellega tegeleda, kahjuks. Inimene, kes on rahakoti või telefoni kaotanud, jääb mõneti abitusse olukorda. Ainuke pääsetee on printida teated ja need kohtadesse, kus asi kaduda võis, üles riputada. Kuid sellest pole sageli mingit tolku.
Artikli kirjutamise põhjus pole see, et olen pleieri kaotamise pärast ääretult endast välja viidud. Asendasin eseme, sest pärast kõikide loogiliste (ja mõnede vähem loogiliste) sammude astumist omandi tagasi saamiseks, inimene lihtsalt loobub. Eestis kellegi aususe peale lootma jääda? Võib tõenäoliselt surmani oodata.
Peale iseenda hajameelsuskombe ära harjutamise aitaks olukorda parandada, kui leitud esemete puhul kehtiks veidi karmim sund. Seni kehtinud 50 euro väärtuse nõue peaks tulema allapoole, näiteks 10 euroni. See tähendab, et sellise väärtusega eseme leidmisel tuleks see anda politsei kätte, et nemad omaniku leidmiseni seda hoiustaks. Kaotatud asjadest peaks olema võimalik politseid teavitada - lihtsalt kasvõi punase lipukese olemasoluks korrakaitsjate andmebaasides.
Ja üldiselt sooviks eestlasele edaspidi rohkem ausust. Teise õnnetus ei saa olla siiras õnn, vastasel juhul on tegemist moraali- ja südametunnistusevabade inimestega - seda ei tahaks eestlase kohta arvata.
