JUHTKIRI: Kui heliseb, ära võta!
Teoorias peaks nii Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Priit Pärkna kui ka riigikogu liikmed olema tavakodanikule eeskujuks. Praktikas käituvad nad aga täpselt sama moodi, nagu kõik ülejäänud (mõne käed-vabad süsteemi kasutava erandiga) ning rikuvad seadust.
Politsei jaoks on prioriteediks joobes juhid, lubatud piirkiiruse ületajad ning turvavöö mittekasutamine. Kuna ressurssi napib, on igati mõistlik keskenduda sellele, mis kõige rohkem õnnetusi põhjustab või nende tagajärgi raskemaks teeb.
Kuigi roolis telefoniga rääkimine või sõnumi saatmine kuulub samuti sinna nimekirja, pööratakse sellele vähem tähelepanu. Vähem tähelepanu pöörab sellele ka Maanteeamet, mis korraldab kampaaniaid liiklusohutuse suurendamiseks. Avalikkust teavitatakse ohtudest raudteeülesõitudel, rääkimata turvavöö või helkuri kasutamise vajalikkusest.
Nende kampaaniate idudest on kasvanud aja jooksul välja harjumus kasutada turvavööd, kuid mobiiltelefonide ohtlikkuseni pole veel jõutud. Teisisõnu on olemas seadus, millesse liiklejad ei suhtu tõsiselt, mille täitmise vajalikkust avalikkus ei adu ja mille järgimist kontrollib politsei asemel märksa suurema kirega hoopis neljas võim.
Nii jõuamegi tagasi loo algusesse ehk selleni, et avalikkusele tuleb puust ja punaseks teha see, et autoroolis mobiili käsitsemine võib võrduda kellegei vigaseks või surnuks sõitmisega. Kuni teavitustööd ei tehta, tuleb seadustada tegelik olukord.
