Lugeja: Tallinna teed on väga head!

Sattusime sel suvel üle idapiiri paar tuhat kilomeetrit lõuna poole sõitma. Ma ei olnud üle 15 aasta Venemaal käinud ja eelmine kord külastasin Peterburi, mida ei saa vist päriselt Venemaa-külastuseks pidadagi.

Sõitsime läbi Koidula piiripunkti läbi Pihkva lõunasse. Umbes 500 kilomeetri jooksul sõitsime väga erinevatel teedel, oli paremaid, oli halvemaid ja ka suisa kohutavaid.

Pärast Pihkvat hakkasid teed täiesti käest ära minema. Seadsin end mugavalt magama, kui millalgi keset ööd hakkas buss nii kõvasti vappuma, et ajas mind üles. Loksusin poolunes, kui kuulsin kõva pauku. Unesegasena ei saanudki ma aru, kust me läbi sõitsime.

Tee lõunasse oli küll tervenisti asfalteeritud, ent teede olukord oli väga ebastabiilne.

Huvitav olukord oli Volgogradis. Ümber linna olid teed väga head, linna sisse sõites muutusid teed väga katkiseks. Eriti hullud olid rööbaste ülesõidud, neist oli täiesti võimatu paugutamata üle libiseda, isegi väga väikse kiirusega sõites. Kohati oli trammiteid tihedalt ja sõitmine lausa piin.

Kohati olid tänavaaugud nii suured, et läbi sõita oli hullumeelne ja pidi sõitma käänuliselt kord ühte, kord teise teeserva.

Ühel järjekordsel kuumaastikul rappudes ütles autojuhist sõber, et Tallinna tänavad on sellega võrreldes väga head. Ega nad, jah, ideaalsed ei ole, aga pärast Venemaa reisi ei tundu enam ükski Eesti tee šokeeriv.