"Ma ei mäleta ise sõda. Ma olen unenäos tundnud, et armee tuleb üle maantee, kartnud ja üles ärganud, aga isiklikult ma midagi ei näinud," rääkis Vesilind, kes ise lahkus koos vanematega Eestist, olles pooleteist aastat vana.

Täna, mil taas on üle maailma meedias valusad kaadrid Süüriast, kus keemiarünnakus on hukkunud ka hulgaliselt lapsi, leiab Vesilind, et ajakirjanduse roll on ka just sellist materjali inimestele näidata.

"Absoluutselt! Jah, peab ikka reaalsust näitama. Sõda on absurd asi ja kui sa ei näita kui absurd see on,  mõtlevad inimesed, et see on uhkuse asi. Peab näitama kui hirmus ja kole on sõda - ja see on ajakirjaniku kohustus."

Vaata videost!

Vaata fotogaleriid Mai Maddissoni ja Priit Vesilinnu koostatud raamatu "Kui sõjamüra on vaibunud. Geislingeni põgenikelaagri laste mälestused" esitluselt!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena