Paavo Kangur: Banaanikommunistid, rahvuskommunistid...
Kaarel Tarand arutles hiljuti EPLis, et rahvuskommuniste ei saa olemas olla, sest selline liitsõna on võimatu. Lisaks hirmutas ta ekskommuniste Juku-Kalle Raidi särgiga, millele oli kirjutatud „Kommarid ahju!“.
Kui olemas said olla natsionaalsotsialistid ehk rahvussotsialistid, siis said olemas olla ka rahvuskommunistid! Miks mitte. Oleme tolerantsed ja ärme hirmuta vanu inimesi Juku-Kalle Raidiga.
Kõige huvitavam loom on banaanikommunist. Selle liitsõna juures on tähtis sõna banaan ja vähem tähtsam on kommunist. Banaanikommunistil oli hulk tundemärke. Ta võis ära süüa 10 banaani ja pärast öelda, et pole saanud. Kui oli 15 banaani, siis ta sõi 10 ja 5 peitis ära!
Kui teistel oli banaan, siis banaanikommunist teadis, kuhu sellest kohutavast ülekohtust teatada: NKVD, KGB, SORVVO!
Banaanikommunist ei pruukinud kuuluda kommunistliku parteisse, sest intrigaanide hulka üritab iga organisatsioon piirata, isegi kõige jumalavallatum organisatsioon. Rahvuskommunistid aga teadsid, et banaanikommunistid on väga ustavad võitlejad, eriti kui asju õnnestus ajada ja kokkuleppeid sõlmida vaikselt ning nelja silma all!
Kui banaanikommunist sai parteilt ja valitsuselt viietoalise korteri Tallinna vanalinnas, siis hiljem esitas ta seda fakti kui ägedat võitlust nõukogude võimuga. Kui banaanikommunist eksis õhtusel ajal surnuaias ära, siis hiljem ta esitas seda fakti kui ägedat võitlust nõukogude võimuga.
Banaanikommunistile oli kõige tähtsam banaan ja ta oskas banaane ära teenida. Selline osavus oli tal veres. Banaanikommunist teadis suurepäraselt marksismi põhiprintsiipi: kommunism saabub siis, kui banaanikommunistil on piisavalt banaane.
Kui saabus uus aeg, siis tegid banaanikommunistid uue erakonna, aga selle erakonna nimes ei sisaldunud sõna banaan või kommunist!
