Lugeja: mis erinevus on mendil ja politseinikul?
Politseis pettunud eestlased räägivad ehedalt enda kogemustest. Nende rõõmuks on politsei mind veel ohtramalt karistanud erinevate seadusepunktide eiramise eest. Loo tasakaalustamiseks lisan mõned abistamise hetked ka meie vahvate seadusesilmade poolt.
Varateismelisena kannatas minu pere vägivaldse kasuisa käe all. Joomahoogudes ei suutnud teda keegi peatada ning tihti tuli taluda rahutuid öid. Ühel hetkel sai perel mõõt täis ning sündmuskohale helistati kohalik konstaabel. Ilmselt rikkus politseinik ka ise püha seadust, kui rusikakangelasele sama rohtu maitsta andis. Siiski sai meie pere pärast märatsejale füüsilise noomituse tegemist rahu. Pärast seda jäi minusse pikaks ajaks austus ning aukartustunne politseiameti ees. Tõesti - see konstaabel teenis ja kaitses enda riigi kodanikke.
Mida ma aga praegusel hetkel politseist arvan? Alati, kui neid näen, valdab mind hirm, et äkki ma eksin mingi seaduse vastu. Isegi jalgsi liigeldes kardan, et olen valel teepoolel või jään kuidagi liigselt silma. Autoga liiklemisest ma parem üldse ei räägi. Siis võtab räige värina sisse, kui patrull selja taha ilmub. Miks nii on?
Sest ma tunnen end kriminaalina. Sõitsin inimtühjas mahajäetud asulas kiiremini kui lubatud ja maksin kohe rõvedalt suure kümnise riigikassasse. Muidugi võib siin alustada arutelu teemal, et seadust kui sellist ei tohi rikkuda jne. Fakt on see, et valdav osa autojuhte liikleb enda ohutunnet tajudes. Kui on aru saada, et konkreetses asulas elati viimati aastakümneid tagasi ning seal ei toimu mingit seltsielu, siis ei ole põhjendatud ka kiirusepiirang. Kurioosne kogu loo juures on see, et mind rajalt maha võtnu tunnistas ise avameelselt, et kiirusepiirang sai sinna pandud ammukadunud koolimaja pärast. Enam ei ole seal väljasurevas külas, kooli, lapsi, poodi ega muud asulale mõõtu andvat asutust ega inimesi.
Sellest ajast vihkan karistamist karistamise pärast, mitte reaalset ohuolukorda arvestades. Oleksin tuhat korda nõus enda rikkumisega, kui sellest mingi reaalne ohuolukord üldse välja kasvada oleks saanud. Usun, et suvalise poe parklas ohustan ka väikelapsi ning teisi sõidukeid kordades rohkem kui üksi maanteel sõites.
Olen palju lugenud tigedate liiklusrikkujate kommentaare, kes on just nimelt vihased, kuna mingis piirangualas on nad radarisse püütud. Samal ajal on need "kriminaalid" vajanud reaalselt politsei abi, kuid vastuseks saanud, et inimressurss abistamiseks puudub. Küll jagub ressurssi karistamiseks.
Sel põhjusel pelgangi politseile veel suuremate volituste andmist. See, et nad kusagil Viljandis märatseva noortekambaga hakkama ei saanud, ei tähenda, et nad võivad suvalist kodanikku põhjalikult peedistama ja ahistama hakata. Nende volitused aina suurenevad, kuna oht on suur. Tookord Viljandis mitte hakkama saamine seisnes eelkõige ebavõrdses jõudude vahekorras. Arvuliselt oli mõne politseiniku kohta liiga suur arv joobes korrarikkujaid. Seda aga keegi ei maini, vaid pasundatakse, kuidas tavakodanikult on veel õigusi vaja vähemaks võtta.
Meenub ka hiljutine tänavakiirendajate kogunemine Ülemiste parklas. Vihased netikommentaatorid nimetasid kogunejaid jõmpsikateks ja ossideks, kes politseid ei austa. Rahva viha on kenasti üles tõmmatud isegi suvalise auto-armastaja peale. Sest nad ei austa politseid. Ma austaks hea meelega, kuid kui politseinik on enda mõtlemiselt mendi tasemel, siis mina ka vastavalt suhtun. Olgu ma siis jõmpsikas ja oss üheskoos.
