Toomas Niimann: Mis on saanud Tallinnast, linnast, kus tehti kultuuri, elati, armastati...
Laupäeva hommikuti jalutan vanalinnas, et meenutada lapsepõlve või leida midagi tuttavat nooruspäevilt. Lõhnu, hääli, tundeid…
Oma jalutuskäikude järel tunnen, et keegi on mind petnud - see pole see linn. See on vale koht. Tallinn lõhnas kohvi ja saia järele, lõhnas lahke rõõmu ja armastuse järele, lõhnas vaesuse ja kurbuse järele, lõhnas purustuse ja pommide järele, aga see oli Tallinn. Linn, kus tehti kultuuri, elati, armastati.
Täna võib aga haista hoopis valesid lõhnu – räpasust, okset, alkoholi. Meile püütakse kõigest sellest hoolimata selgeks teha, et turism on mingi suurepärane äri, et see on majanduse liikumapanev jõud.
Veedan oma talved Las Palmases, kus turism tõeliselt maad toidab. Aga erinevalt Tallinnast on Las Palmas võimeline turismiga „võitlema“ - igal hommikul pestakse tänavaid ja puhas on ka linnatransport.
Mis puudutab hindu, siis kohvitassi (ja muud) hinnad on seal vastuvõetavad ka kohalikule. Tallinnas on aga elementaarse toidupoolise või suveniirikese hind ahnelt-kunstlikult kõrge.
Küllap on sel kõigel mitmeid põhjuseid – endise sotsmaa kerge alaväärsustunne, madal elatustase ja sellest tulenev mentaliteet, et välismaalane on rikas ning tema arvelt tuleb rikastuda.
Aga siin on ka Tallinna elanikule võõristavalt mõjuvat, näiteks linnaametnike keelevaegus ja aktsent, ehitised nagu Solaris või raha suunamine tsirkusele à la Robie Williams.
Linna peaksid juhtima haritud spetsialistid, mitte poliitkarjeristid, kes oma tegudest isegi endale aru ei anna. Aga kõige tähtsam – linnajuhtide prioriteet peab olema ennekõike linna ning selle elanike heaolu.
