Lastega leibkondade arv väheneb, mitmepereleibkondi on Eestis vähe
2011. aastal moodustasid kõigist leibkondadest 56,7 protsenti ühepereleibkonnad (s.o abielu- või vabaabielupaariga või ka üksikvanemaga leibkonnad), kus elas 75,7 protsenti leibkonnaliikmetest. Võrreldes 2000. aastaga on kasvanud vabaabielupaariga leibkondade osatähtsus (10,1 protsendilt 13,6-le) ja vähenenud abielupaariga leibkondade osatähtsus (36,8 protsendilt 30,1-le). Üksikvanemaga leibkondade osatähtsus on ühepereleibkondade hulgas 1,7 protsendipunkti võrra vähenenud. Oluliselt on kasvanud üheliikmeliste leibkondade arv ja osatähtsus.
Mitmepereleibkondi, kus näiteks elas koos vanavanemate ja noorema põlvkonna pere, oli Eestis vähe (1,6 protsenti), samuti oli vähe (1,8 protsenti) mitme liikmega mittepereleibkondi (näiteks leibkondi, kus elas koos kaks õde või venda või ka vanavanem koos lapselastega).
Alla 18-aastasi lapsi oli 2000. aastal igas kolmandas leibkonnas (33,6 protsenti), 2011. aastal vaid igas neljandas leibkonnas (25,2 protsenti). Alla 18-aastaste lastega leibkondade arv vähenes rohkem kui 44 000 võrra, sealhulgas ühe lapsega leibkondade arv kahanes üle 25 000 võrra ja mitme lapsega leibkondade arv üle 19 000 võrra.
Mida nooremad on lapsed, seda sagedamini nad elavad vabaabielus vanematega (alla 3-aastastest lastest 41,3 protsenti, 12–17-aastastest 20,5 protsenti). Mida vanemad on lapsed, seda sagedamini elavad nad üksikvanema leibkonnas (alla 3-aastastest 16,8 protsenti, 12–17-aastastest 28 protsenti). Viimane asjaolu iseloomustab perede lagunemistendentsi – paljud lapsed ei sünni üksikvanema perekonda, vaid jäävad ühe vanemaga elama perekonna lagunemise tagajärjel.
Kuigi püsielanike arv on võrreldes 2000. aastaga vähenenud enam kui 75 000 inimese võrra, on 2011. aastal leibkondade arv 3 protsenti kasvanud. See on toonud kaasa leibkonna keskmise suuruse vähenemise 2,33 liikmelt 2,13-le. Üheliikmeliste leibkondade osatähtsus on oluliselt kasvanud (33,5 protsendilt 39,9-le), keskmisest suuremate, eelkõige 3- ja 4-liikmeliste leibkondade osatähtsus aga kahanenud (vastavalt 18,8 protsendilt 15,9-le ja 13,3 protsendilt 10,5-le).
Nimetatud muutuste põhjusi on mitmeid. Esiteks, võrreldes 2000. aasta loendusega on alla 18-aastaste laste arv kogurahvastikus kahanenud 74 000 võrra. Seetõttu on lastega leibkondade arv ja osatähtsus oluliselt vähenenud, kuid just alla 18-aastaste lastega leibkonnad on üldjuhul kõige suurema liikmete arvuga.
Teiseks on suurenenud eakate osatähtsus rahvastikus, kes elavad valdavalt kas üksi või kahekesi. Kolmas põhjus on seotud elamistingimuste paranemisega, mille tagajärjel mitut perekonda ühendavad leibkonnad on tihti lagunenud ja perekonnad asunud eraldi elama. Seda näitavad nii muutused leibkondade struktuuris kui ka elamispinna suuruses ja eluruumide arvukuses. Neljandaks, üheliikmeliste leibkondade arvu on nimetatud perioodil suurendanud üliõpilaste arvu kasv enam kui 11 000 võrra.
