Jaanus Piirsalu: Venemaa valimistel käib tegelik võitlus Moskvast kaugemal

Järgmisel pühapäeval toimuvad mitmel pool Venemaal kohalikud valimised, millest tähtsamad on mitme suure oblasti kuberneri ja mitme suurlinna linnapea valimised.

Lääne ja ka Eesti meedias on seni kõige rohkem tähelepanu saanud Moskva linnapea valimised tänu Vene ühe opositsiooniliidri Aleksei Navalnõi valimistele lubamisele. Tähelepanu Moskva valimistele on muidugi arusaadav, aga tegelikult tulevad kõige huvitavamad valimised Venemaa suuruselt neljandas linnas, Uuralite pealinnas Jekaterinburgis.

Navalnõi tuntus ning Lääne ja Vene liberaalse meedia tähelepanu talle on muidugi toredad asjad, aga paraku või õnneks ei tähenda see, et tal oleks kuigivõrd reaalseid šansse võita valimistel Moskva istuvat linnapead, president Putini usaldusalust Sergei Sobjaninit. Isegi valimiste jõudmine teise vooru oleks suur ime, kuigi mitte täiesti võimatu. Teine voor oleks Sobjanini jaoks juba sisuliselt kaotus ning tugev löök kogu Putini vertikaalsele võimusüsteemile.

Hoopis tõsisem lahing kui Moskvas - aga samas ka oluliselt vähem põhimõttelisem Kremli jaoks - tuleb võimu ja opositsiooni vahel 1,4 miljoni elanikuga Jekaterinburgis. Seal on opositsioonilisel kandidaadil täiesti reaalne võimalus linnapeaks saada. Ja see oleks Putini ajastul üsna pretsedenditu võit. Opositsiooni kandidaadid on ka varem võitnud Venemaa regioonides linnapeavalimisi (tõsi, mitte väga tihti), aga vaid korra on see õnnestunud miljonilinnas (2006. aastal võitis opositsiooni kandidaat Samaaras).

Selle ootamatu Jekaterinburgi jokkeri nimi Jevgeni Roizman, kes on üks väheseid regionaalseid poliitikuid Venemaal, kelle nimi on tuntud niivõrd-kuivõrd ka üle riigi. Tuntuks sai ta Uuralites 1990-ndate lõpus ja 2000-ndate alguses narkovastase võitlusega: ta rajas narkomaanidele rehabiliteerimiskeskusi (mille üsna karmid meetodid narkosõltuvusest vabanemiseks on alati väga palju kirgi tekitanud) ning paljastas narkomüügikohti ning narkomüüjate koostööd miilitsatega. Tänu narkovastasele võitlusele valiti ta 2003. aastal isegi riigiduumasse. Täna esindab ta miljardär Mihhail Prohhorovi paremliberaalset parteid.

Viimaste küsitluste järgi toetab Roizmani Jekaterinburgis 52-55 protsenti valijatest. Isegi Kremlit toetavad poliiteksperdid on tunnistanud, et Roizmanil on täiesti reaalne šanss Uuralite pealinnas võita võimuerakonna Ühtse Venemaa kandidaati.

Roizmani populaarsusel on palju põhjusi alates paljudele väga meeldivast võitlusest narkomaania ja narkomüügi vastu kuni võimude pideva tagakiusamiseni, mida paljud peavad ebaõiglaseks. Juba on lagedale ilmunud filmid, mis räägivad Roizmani väidetavast seotusest organiseeritud kuritegevusega.

Roizmani isik pole siiski minu tänase kommentaari teema. Palju huvitavam on see, mis saab peale valimisi, kui juhtubki nii, et opositsionäär Roizman võidab. Sest on ju selge, et mingit kardinaalset pööret linnavalitsemises Kreml ega Ühtne Venemaa tal teha ei lase. Selge on ka see, et Ühtsele Venemaale opositsiooniline linnapea saab eksisteerida ja tegutseda vaid Kremli loal ja vaiksel heakskiidul.

Nendel senistel harvadel juhtudel kui Venemaal on mõne linna juhiks „kogemata“ valitud Ühtse Venemaa vastaskandidaat, on alati järgnenud üks kahest stsenaariumist: kas algselt opositsiooniline linnapea mõistab kiirelt „objektiivset paratamatust“ ja vahetab erakonda, astudes Ühtse Venemaa liikmeks (tuntuimad näited on Volgogradi endine linnapea Roman Grebennikov ja Irkutski jätkuvalt ametis olev linnapea Viktor Kondrašov, kes mõlemad võitsid valimised kommunistliku partei kandidaadina); või siis algatatakse tema vastu kriminaalasi ning ta vabastatakse uurimise tõttu linnapea kohalt (tuntuim näide on Baikali-äärse Bratski eelmine linnapea Aleksandr Serov, kes samuti võitis valimised kommunistliku partei kandidaadina).

Viimane suurepärane näide on Moskva külje all asuv iidne Jaroslavli linn (600 000 elanikku), kus elanikud valisid 2012. aasta märtsis linnapeaks Ühtse Venemaa kandidaadi asemel Jevgeni Urlašovi miljardär Pohhorovi erakonnast. Juba siis ennustati, et Ühtse Venemaa kättemaks sellise alandava kaotuse (Urlašov võitis võimupartei meest masendava üleolekuga) eest saab olema karm.

Nii läkski: juba mitmendat kuud istub Jaroslavli linnapea eeluurimisvanglas, süüdistatuna 14 miljoni rubla (veidi üle 300 000 euro) suuruse altkäemaksu väljapressimises kohalikult kommersandilt. Kui just Kremlist ei anta käsku kriminaalasja lõpetamiseks, siis on vaevalt usutav, et ta vanglast pääseb ja see tähendab, et Ühtne Venemaa võtab Jaroslavlis peagi tagasi selle, mida nad arvavad endale kuuluvat. Muide, Jaroslavl on kontrastide poolest väga huvitav linn: suurem osa linnast on kaetud tasuta WiFi-võrguga, aga äärelinnas käivad inimesed endiselt kaevult vett toomas – just nagu sajandeid tagasi.

Mõnda edulugu, kus opositsiooni kandidaat oleks mõnes suuremas linnas linnapeana oma ametiaja lõpuni töötanud, on alates 2000ndatest aastatest Venemaal raske leida.

Kõige lähemal sellele on Žigulide-ehitamisega kuulsaks saanud Togliatti linna (700 000 elanikku) meer Sergei Andrejev, kes järjekordse Prohhorovi erakonna mehena võitis valimised eelmise aasta märtsis ning on siiani ametis ja seda vaatamata suurtele poliitilistele probleemidele. Aga ka seal käib mäng üsnagi nugade peal, sest üks Andrejevi kaasvõitleja on juba jäänud teadmata kadunuks ja seda suure tõenäosusega põhjusel, mis on otseselt seotud linnapea otsustega.

Jekaterinburg pole ainus suurem linn Venemaal, kus opositsiooni kandidaadil on päris hea šanss nädala pärast valimistel võita. Sama huvitav on seis linnapea valimistel veel paljudele Tartu ülikooli tudengitele tuttavas Kesk-Venemaa miljonilinnas Voronežis ja Lähis-Põhjas asuvas tööstuskeskuses Vologdas (300 000 elanikku).

Voronežis on head šansid võimupartei vastu kohaliku liikumise Roheline Allianss kandidaadil ning Vologdas Prohhorovi partei esindajal. (Fakt, et Prohhorovi partei on linnapeade valimistel enneolematult edukas, ei saa olla enam juhus.)

Minu soovitus on, et Venemaa praegustel kohalikel valimistel tasub jälgida valimisvõitlusi Moskvast kaugemal. See pakub palju rohkem põnevust. Seda enam, et linnapea valimiste tasand on hetkel Venemaal kõrgeim tasand, kus valimistel lubatakse enam-vähem reaalset konkurentsi. Viimast mõistagi klausliga, et see ei käi Moskva ega Peterburi kohta, aga seda ka põhjusel, et sealsed linnapead on võrdsustatud kuberneridega ning seega omavad võrreldamatult rohkem võimu, kui tavalised linnapead.