Lugeja Haapsalu linnapeakandidaadi väljaütlemistest: kas me valime tõesti seksistid linnapeaks?
Esmalt loopis oma pärli mikrofoni Keskerakonna linnapeakandidaat ning praegune aselinnapea Peeter Vikman: „Selle koha peal ma olen võib-olla mitte väga feministlike seisukohtadega. Ma arvan, et linna võiks juhtida mehed. Väga raske põhjendada, ilma et saaks suure kriitika osaliseks.”
Vikman isegi ei jäta ruumi teisitimõistmisele, ütleb keerutamata välja, et naised linnajuhiks ei kõlba. Mitte mõni konkreetne naine, vaid naised üleüldse, oma soo pärast. Ehe seksismi näide ja suisa karjuv vastuolu nii Eesti kui kogu Euroopa seadustega, mille järgi inimesi soo põhjal ei diskrimineerita. Kuid mis see ikkagi on, mis naised nii sobimatuks muudab, jääb huvitaval kombel siiski selgitamata. Kuna kandidaat mitte just kuigi targalt jätab lahkelt ruumi spekulatsiooniks, võiks näiteks küsida, kas ei või tegu olla Vikmani usuliste veendumuste põhjalt kujundatud arusaamaga (kandidaat on seotud EEVLi Haapsalu Kogudusega), mida põhiseaduse vastaselt ka linnavalitsemisse integreerida soovitakse? Siinkohal näpunaide poliitikule: kuna väljendatud seisukoht annab juba piisavalt alust kardetud "suureks kriitikaks", tasuks edaspidi oma seisukohti siiski ka põhjendada.
Vähem tähelepanu pööratakse IRLi kandidaat Merle Mäesalu öeldule, kes Vikmanist siiski kuigi palju maha ei jäänud, põrutades: „Mees on perekonna pea ja naine on see kael, mis seda pöörab. Nii et hooliv ja kordapidav linnapea, naislinnapea on väga, väga hea.” Missugune kaasaegne poliitik räägib meestest kui perepeadest, mida siis naiskael oma feminiinsete omadustega mõjutada püüab? Ja otse loomulikult on need omadused emalik hoolivus ning koristajahingega naise korraarmastus. Väga selgelt jääb ka siin kõlama iganenud stereotüüpne arusaam meeste ja naiste erinevustest. Kui tõsiseltvõetav saab olla linnapea või linnavolikogu liige, kes kammitseb end ise sellistest arusaamadest tulenevate piirangutega ja tunnistab oma sõnadega, et kõlbab linnakaelaks, mitte –peaks.
Nii Vikman kui Mäesalu riivasid siinkirjutaja õiglustunnet niivõrd, et too eeldas öeldule järgnevat üleriigilist vastukaja. Mõned artiklid on ju tõepoolest ilmunudki, samuti neile lisatud kommentaarid. Ent suuremat poleemikat justkui ei paista. Nõnda siis ongi, et 2013. aastal võib üks linnapeakandidaat ja aselinnapea häbita väita, et naised ei kõlba linna juhtima ning teine kandidaat tsiteerida aegunud lööklauset meesest kui perekonnapeadest ning üldjoontes tunnistatakse see vastuvõetavaks ning midagi erilist ei järgnegi? Kus on ütlejate vabandused ja selgitused? Praegustest ametikohtadest ja/või kandidatuurist loobumine? Erakonnabosside ja praeguste koalitsioonikaaslaste peapesu? Tundub, et isegi moe pärast ei viitsita eriti pingutada, et öeldut siluda. Eks seegi näitab poliitikute arusaamu ning suhtumist.
Viimaks - kus on inimeste, eriti kohalike, pahameel ja nördimus? Rääkides haapsalust pärit lähikondlastega selgub, et kandidaatide eksimust ei tasuks siiski paljuks pidada. Muidu olla Vikman, Mäesalu ju ikka tublid ja töökad inimesed. Pealegi olevat muidki märksa olulisemaid küsimusi, millele keskenduda, tühja neist inimõigustest. Või siis et, tegelikult väljendasid nad paljude arusaama, ärgu ma üksi kandidaate nende mõtlematute ütlemiste pärast süüdistagu (jah, möönan muidugi, et sooline diskrimineerimine pole maamunalt kaugeltki kadunud, kuid peavad poliitikud ses osas tõestu suisa esirinnas seisma?). Ning viimaks andsid kogenud kaaslinlased nõu, et ärgu ma ajagu Andrese kombel õigust taga, seda polevat niikuinii (kiidetud olgu Tammsaare geenius). Säh sulle siis, vait olla ja edasi teenida paistab olevat peamine nõuanne.
Vähemasti kavatsen ma Vikmani ja Mäesalu väljaütlemisi sügisel valima minnes meeles pidada ning kutsuda üles ka teisi kohalikke sama tegema. Loodan siiski, et ka mitmed teised kaaslinlased eelistavad elada 21. sajandis, kus soolisel diskrimineerimisel kohta ei ole.
