Alar Karis: Juuni kloonimist ei saa üle- ega alahinnata

Riigikontrolör Alar Karis, kes 15 aastat tagasi oli geeniteadlasena sel nädalal esitletud transgeense vasika kloonimise idee sünni juures leiab, et sündmust ei saa üle- ega alahinnata.

"See näitabki, kuidas ühest ideest, mis sai alguse aastaid tagasi ja mille teostamine võttis kaua aega, jõutakse järgmise etapini, kust edasi minna," ütles Karis Delfile.

Karis meenutas, kuidas 15 aastat tagasi, kui ta oli veel noor teadlane, asi alguse sai ja tekkis mõte, kuidas lisaks alusteaduslikele uurimustele transgeenset tehnoloogiat ära kasutada rakenduslikel eesmärkidel ning suurematel loomadel piimanäärme abil toota ja eraldada valke, mida saaks kasutada ravimitööstuses.

Karis ise on töötanud viis aastat välismaal, valdab seda tehnoloogiat ja teda peetakse vastava tehnoloogia nö maaletoojaks. Vahepeal on tulnud tehnoloogiaid juurde ja neid on omavahel kombineeritud.

Transgeense kloonvasika Juuni puhul ongi Karise sõnul lisatud veise munarakku inimese geen, mis hakkab seal tööle nii, et inimese valk eristub piimas. „Need ei ole lehma geenid, need on inimese geenid, ja me tahame lehma käest saada inimese valke,“ rääkis Karis. „Vasikas ise kasvab, sünnib ja sureb nagu tavaline lehm loomuliku protsessina.“

Et see tehnoloogia on maailmas olemas, peaks Karise sõnul Eestis pigem rohkem juba olemasolevat tehnoloogiat edasi arendama ja rakendama, mitte niivõrd palju ise välja mõtlema.

„Selge on see, et tänapäeva meditsiin vajab teatavaid valke ja ravimeid, aga ka organeid,“ kõneles Karis, kelle sõnul on järgmised protsessid keerukad. „Jättes kõrvale patendid ja litsentsid ning nendega seotud kulutused, on vaja üles ehitada vastav tööstus, ja kui rääkida inimestele ravimite tootmisest, siis kulub veel vähemalt kümme aastat, et ravim jõuaks inimese öökapile.“

Järelikult tuleb otsida koostööpartnerid ja leida, millise ravimifirmaga koostööd teha.

Vähetähtis pole tema sõnul ka inimressurss, spetsialistide väljaõpetamine on aega nõudev ning arvestada tuleb ka asjaoluga, et projekti käigus välja õpetatud inimene võib liikuda teise ülikooli või teise riiki. „Oluline on see, et oleks inimesi, kes oskaksid neid tehnoloogiaid rakendada, kuigi kõike ei suuda me siin Eestis teha,“ lausus Karis.

Karise sõnul on kõige olulisem sõnum see, et kui teadlastel on idee ja see tundub mõistlik, siis alates rahastamisest kuni tulemuse saamiseni tuleb oodata. „Ei saa nii, et hommikul anname raha ja õhtuks ootame tulemust,“ sõnas Karis ja lisas, et nii on see paljude teadusharudega. Karis möönis, et transgeenne geenitehnoloogia on Eestis hästi arenenud, kuid on ühtlasi ka tundlik temaatika ja tema sõnul on seltskondi, kes on selle suuna arendamise vastu.

„Kuna see on keeruline, tekitab see inimestes sageli ka põhjendamatuid hirme,“ möönis Karis ja lisas, et ka loodus ise teeb vigu, isegi siis, kui inimene ei sekku laboris.

Samas soovitas Karis mõelda, kui palju on tänapäeval meie ümber aretustööd ja kuidas on saavutatud näiteks see, et osa lihast on taisem või osa tomatitest-kurkidest maitsvam kui teine sort. „Ka see on inimese kätetöö, mis on kestnud sajandeid. Tänapäeva geenitehnoloogia võimaldab tulemuseni jõuda kümnetes kordades kiiremini. Ja see on osale inimestest hirmutav.“