Kuidas minust sai reformierakondlane
Paar aastat tagasi juhtus selline lugu: läksin keskpäeval tööle ja möödusin Tallinna Ülikoolist. Ma ei mäleta enam, mis aastaaeg oli, või kas valimised olid tulemas. Mulle tundub, et olid, kuid igal juhul peatas mind noormees Reformierakonnast.
Mul oli tol hetkel tõesti väga kiire, olin hiljaks jäämas. Sujuvalt ulatas noormees terekäe ja viisaka inimesena ulatasin oma käe vastu. Seepeale jätkas ta kätt lahti laskmata kiiresti vestlust, ma isegi täpselt ei mäleta, millest.
Kui vestlus oli juba algatatud ja raske oli teed jätkata, vabastas ta mu käe ja vedas mind mingi tahvli juurde. Ma muudkui korrutasin, et mul on väga kiire ja ma ei ole üldse üliõpilane, keda sinna ilmselt oli püüdma tuldud. Tahvlil olid väited, millele ta palus minupoolset nõusolekut. Mäletan, et ütlesin talle, et olen vasakpoolsete vaadetega ja mulle lähevad korda vaeste inimeste, muuhulgas pensionäride mured ning tahvlil toodud küsimused jätavad mind suures osas külmaks.
Ma ei tea, kas ta mind üldse kuulas - oli ju minu väide talle ilmselge vihje, et ma ei ole Reformierakonnast absoluutselt huvitatud, pigem vastupidi. Raske oli ka põgeneda, kuna ta jätkas oma juttu hoogsalt ja näis, et ta tahab oma jutuga iga hinna eest lõpuni jõuda. Seega otsustasin sellega teda katkestamata kaasa minna kuni ta lõpetab ja siis tööle joosta.
Ei läinud viit minutitki, kuni ta rääkis, et võiksin anda oma andmed, et saaksin Reformierakonna ajakirju ja infot meilile. Informatsiooni vastu pole mul kunagi midagi ja kuna mul oli tõesti väga kiire, tahtsin, et ta lõpetaks ruttu.
Andsin oma andmed, läksin oma teed ja unustasin kogu loo. Peagi hakkasid postkasti tulema kõiksugused kutsed ja kirjad, varsti tuli ka ilus ja värviline ajakiri. Tuli ka ilus kalender ja kutse ballile.
Tasapisi sain aimu, et ma olen vist Reformierakonna liige. Guugeldades oma nime, leidsingi selle erakonna nimekirjast. Näis hämmastav, et liikmeks astumine on nii lihtne. Pealegi ma ei mäleta, et keegi oleks mulle midagi sellist maininud, et parteisse astun.
Nüüd peab hakkama mõtlema erakonnast välja astumise peale. Nagu kuulnud olen, siis kuigi lihtne see pole, tuleb teha avaldusi, võimalik, et ka põhjendada jne. Tüli kui palju.
Ma ei mõista, miks Eesti tol ajal kindlasti populaarseimal parteil oli tarvis liikmeid niimoodi poolvägisi värvata.
