Lugeja: kool on õppe-, mitte sotsiaalasutus!
Viimasel ajal kostub, et tänane kool on liialt raske ning peaks viimast ikka kergendama, et õpilasel oleks tore ja lõbus seal aega veeta. See on jube mugav, kas pole? Need, kes julgustavad õppekavade mahtu ja sisu kärpima võiks ükskord täiskasvanuks saades mõista, et kool on läbi aegade olnud eelkõige õppeasutus ja mitte sotsiaalkeskus.
Viimasel ajal kostub, et tänane kool on liialt raske ning peaks viimast ikka kergendama, et õpilasel oleks tore ja lõbus seal aega veeta. Seda justkui õigustaks selle pooldajate väitel tõsiasi, et mida vähem inimene teab, seda lihtsam on tal elada, nagu ütleb ka ütlus, et teadmatus on õndsus. Samas on just selline inimene enesekindlam, aga ka jäärapäisem oma nappide teadmistega tehtavates valikutes, mistõttu on teda oluliselt lihtsam manipuleerida, nagu ka tema arvamusest üle sõita. Kui ei tea, ei oska ka tahta!
Eesti ühiskond ei vaja aga kuulekat, harimatut, ainult tööd rügavat ja kergelt suunatavat massi. Samuti ei ole Eesti haridussüsteem jäik ning tuupimiskeskne vaid pigem sihitu, sest endiselt õpitakse rohkem vanemate, hinnete või hüvede saamise eesmärgil ja vähem teadlikult oma tulevikku planeerides. Need, kes julgustavad õppekavade mahtu ja sisu kärpima võiks ükskord täiskasvanuks saades mõista, et kool on läbi aegade olnud eelkõige õppeasutus ja mitte sotsiaalkeskus.
Kui paljud teist teadsid, et igal aastal jätab õpingud pooleli ligemale 6000 noort, kes ei suuda omandada kutseharidust põhikooli lõppedes? Võrdluseks siinkohal, et paljudes Eesti väikelinnades pole nii palju elanikke kui neid noori, keda lapsevanemad on julgustanud õpinguid pooleli jätma! Siinkohal kutsun üles neid lapsevanemad peeglisse vaatama ja küsima, mis sai valesti öeldud või tehtud. Meie ülikoolides õpivad täna tuhanded noored, kes ajavad endiselt segamini hobihariduse enda võimetele vastava erialaga. Viimase suundumus peaks kõigi eelduste kohaselt tekkima pärast põhikooli ja gümnaasiumi või kutsekooli edukat läbimist, mis kinnitab juba tekkinud oskuste edasi arendamise vajadust.
Paljud ei viitsi aga endaga tegeleda, et oma tugavaid külgi üles leida ja kurdavad pärast mõttetuks osutunud eriala omandamist töötukassas leti taga, kui halb on ikka süsteem. Alles see oli, kui mitmed vale eriala omandanud kõrgharitud töötud noored kurtsid ränka saatust ja nendega mittearvestamist. Paraku võime näha ümbritsevat ja ühiskonnas vajaminevat eeldab ka oskust tajuda tööturu ooutsi ja vajadusi lähitulevikus. See on lausa kriitilise tähtsusega. Viimast aga ei oska paljud, kes on harjunud elama mina-keskses maailmas, kus keskus on tema ise.
Samas koolihariduse mahu ümbervaatamine on iseenesest hea, aga seda ei tohiks teha lihtsalt poole vähemaks ilma midagi asemele lisamata. Ajad on muutunud, kuigi paljud ained valmistavad endiselt õpilasi ette mitte 21. sajandiks vaid 20. sajandi vaimus, kus isegi arvutid olid ulmefilmide lahutamatuks osaks. Sestap oleks loogilisem kärpimise asemel sisukas uutmine. Kui kaine mõistus ei ole selleks piisavalt hea argument, siis rahvusvaheline konkurents ei võimaldaks lihtsalt vähendamist, sest vastasel juhul saame peagi konkureerida tublide arengumaade Togo ja Boliiviaga, kus haridus on ka oluliselt lihtsustatum kui meil täna. Põhikoolis õppimine loob aluspõhja hilisemaks õppeks. Ka maja ehitatakse ju vundamendile, mitte ei hakata kohe katust ja siseviimistlust tegema.
IQ ei ole pärilik, mida meile sünniga kaasa antakse, sest inimaju on justkui bioloogiline kõvaketas, mis on eluteed alustades kõigil tühi. Intelligentsus on pideva arendamise küsimus, juhul kui seda ei takista puue. Ka teistes riikides (näiteks Argentiinas või USA-s) võitlevad paljud lapsevanemad kindlameelselt selle nimel, et nende laps saaks võimalikult kvaliteetse hariduse. Saagem aru, et kool on siiski õppe-, mitte sotsiaalasutus! On väga tore kui koolis on hea käia, aga seda saab teha ka tänaste õppemahtude juures.
Kui mõni päev koolis ei meeldi, siis tuleks see ikkagi tuleviku nimel vastu pidada. Mitte kunagi mitte kuskil pole elus nii, et sa saad tegeleda ainult meeldivate asjadega. Milleks siis luua lastele selline illusioon? Parem anda meie lastele Eesti riigis parim võimalik teadmistepagas teiste maailma rahvaste ees kui loota sellele, et ehk nad väiksemate õppemahtude juures tunnevad ennast praegu paremini ja omavad suuremat konkurentsieelist lihtsalt seetõttu, et nad on valged inimesed Euroopast, ikkagi arenenud Läänest. See on jube mugav, kas pole?
