Nokia 3310 – tõeline visa hing
Oi, kui õnnelik ma olin, kui oma esimeseks telefoniks tutika Nokia 3310 sain. Ussimäng, lühisõnumid ja helinad – vinge. Ja tegelikult, mis nüüd tagasi vaadates ehk kõige olulisem, oli fakt, et aku pidas vastu kauem kui ühe ööpäeva!
Mitte, et tänapäeva nutitelefonidele halba arvustust kirjutada ning tagasi pöörduda selle juurde, et varem oli ikka kõvasti parem, aga Nokia 3310-st on jäänud mõneti eriline mälestus. Esimeseks mobiiltelefoniks sobis ta hästi, sest ajal, mil see minu omaks sai, eksisteerisid juba ka värvilise ekraaniga mobiilid. Nutitelefonidest oli loomulikult asi veel väga kaugel.
Peamine vahe praeguste nutikate telefonide ning kümme või rohkemgi aastat tagasi toodetud Nokiate juures, mida kõik on kindlasti märganud, seisneb selles, et vanemad isendid on vastupidavamad. Mida peale hakata, kui nutitelefon järsku dementseks muutub? Parandusse või siis prügikasti ja poodi uue järele. Seesamune "luts" aga pidas vastu nii külma, kuuma kui kõik kukkumised. Ega muidu poleks 3310 muutunud legendaarseks raskerelvaks naljapiltidel, kus seda võrreldi tankiga. Ilma ilustamata enam-vähem nii asi oligi - mitte, et varem oleks telefonidega hooletumalt ümber käidud, aga juhul kui kõneaparaat kukkus, siis polnud sellest suuremat lugu.
Kuigi telefone on elu jooksul käest läbi käinud mitmeid, siis miskipärast Nokia 3310 mälestus on ühena vähestest üdini positiivne. Ja ma pole ainuke, kes sellisel arvamusel on. Kõike arvesse võttes on nimitegelasest mobiiltelefon tõepoolest visa hing. Praegu kasutusel olev nutitelefon lihtsalt ei tea, et sahtlinurgas tagavaraks seisab ikkagi seesama Nokia.
