Tõnis Kõiv: Mida teha, kui koduteel sõitmise eest hakatakse raha küsima?
Hiljuti avaldati Eesti Ekspressis lugu sellest, kuidas Rae vallas on üks ettevõtja soetanud pankrotipesast inimeste kodutee ja nõuab selle kasutamise eest raha. Paraku pole see erakordne juhtum.
Selliseid näiteid on veel ning suure osa neist on põhjustanud ebaõnnestunud kinnisvaraarendused, kus äri pankrotistumise tõttu on vallale infrastruktuuri üleandmise kohustus jäänud täitmata. Pankrotihalduril sellist kohustust ei ole.
Ärimehele võib tunduda hea ideena osta tänav ja asuda siis selle kasutamise eest raha koguma. Tegelikult on Eesti õigusruum hästi normidega raamitud ja mingit rikastumist kodutee maksustamise läbi olla ei saa. Tasuliseks muutunud teest huvitatud inimestel tuleb ühineda seltsiks ja esitada ühiselt kohtusse hagi tee kasutamise eest õiglase hinna määramiseks. Hagiga koos tuleb taotleda kohtult esialgse õiguskaitse tee kasutamise lubamist ilma tasu maksmata. Eesti Ekspressi lugugi näitab, et esialgne õiguskaitse määratakse ja tee kasutamist takistada ei saa.
Järgmine küsimus on aga selles, et loomulikult nõuab tee hooldamist ja teatud aja tagant ka remonti (või valmisehitamist, kui jäänud poolikuks), mis arusaadavalt vajab raha. Kõik kütuseostjad maksavad avalike teede hoolduse ja korrashoiu eest kui nad ostavad autokütust. Riik kogub aktsiisi kokku ja kasutab riigiteede puhul ning eraldab omavalitsustele nende teede kulude katteks.
Eratee puhul aktsiisist abi ei ole, tuleb eraldi maksta. Tasu suuruse lepivad eraomanikud omavahel kokku. Kui nad seda ei suuda, määrab tasu kohus. Kui Rae valla näitel soovib tee omanik 50 eurot kuus, aga inimesed on nõus maksma 4,40 eurot kuus. Õiglase tasu määramiseks on kohtutee paratamatu. Kuna seadus ei luba tee kasutamisest rikastuda siis ilmselt määrab kohus mõistliku kuutasu, mis toob “ärimehe” tagasi maa peale ja ta saab aru, et tee ostmine ja maksustamine ei ole teadlike ja oma õiguste eest seista suutvate inimeste puhul mingi äri, millega rikkaks saada.
Antud loos tuleb inimestel koonduda ja ühiselt oma õiguste eest seista. Ideaalis oleks tulnud koonduda juba enne arendaja pankrotti või siis enne tee müüki enampakkumisel.
Kilomeeter maad Tallinna poole asuvas Peetri alevikus ostsime külaseltsiga arendaja pankrotipesast välja nii kolm tänavat kui ka vee-ja kanalisatsioonitrassid. Viimased oleme juba üle andnud Rae valla vee-ettevõttele, tänavate osas tuleb veel pankrotistunud arendajaga (kes on vahepealse kompromissi tõttu ikka veel tegutsev) edasi vaielda.
Kohalikule omavalitsusele ei saa kindlasti panna kohustust pankrotipesadest tänavaid välja osta. Sel juhul looksime lihtsalt uue võimaluse, kuidas kinnisvara arendades rikastuda. Kui vald on kohustatud ostma, siis saab panna ju täitsa suvalise hinna, mis viga oleks sel juhul pankrotte läbi viia.
Konkreetsed ostjad, kes arendusse on kinnistu soetanud, on jätnud kodutöö tegemata või siis ei ole seda ka hiljem ette võtnud. Inimene peab ikka ise vaatama, mida ta ostab, kellele kuuluvad kommunikatsioonid, on nad üldse olemas, kes rajab, millal ja mis neist edasi saab. Kõik eeltoodu peaks olema notariaalses lepingus kirjas.
Kui arendaja keeldub selliseid asju kirja panemast, siis teie keelduge selles arenduses kinnistut ostmast. Kui siiski ostsite ja võtsite riski, siis tuleb normaalse olukorra saavutamiseks veel vaeva näha. Tuleb luua külaselts, ühiselt pankrotipesast tänavad välja osta, korda teha ning vallale tasuta üle anda. Miks tasuta? Aga seetõttu, et tee rajamine on omaniku kohustus. Kui te olete oma kohustuse täitnud, siis te annate vallale üle igapäevase hoolduse ja tulevaste remontide kohustuse ning ise siis sellest vastavalt ka vabanete.
Eesti on vabade inimeste maa. Vabad inimesed võivad sõlmida igasuguseid leppeid, kui nad kokkuleppele ei saa, aitab kohus. Eesti õigusruum kaitseb koduteed, seda ei saa meelevaldselt sulgeda ega selle kasutamise eest üüratut tasu nõuda. Aga enda õiguste eest tuleb ikka endal seista, ühiselt on see mõistlikum.
