Lugeja: kollektiivne vingumine on Eesti Nokia?
Kui päevast päeva kirjutada vihkamist ja üleolevust täis kommentaare, siis soovitan aeg maha võtta ja tõsiselt mõelda elu ja eesmärkide üle. Elu eesmärk ei saa olla vingumine. Tundub, et osa eestimaalasi on lihtsalt vinguvad ärahellitatud jõmpsikad, kes vaatamata oma eale ei oska hinnata midagi ja seda, mis on oluline, enne kui on selle järjekordselt kaotanud.
Üks põhilisemaid asju, mida kasvatusteadustes õpetatakse, on eeskuju olulisus, sest lapsed on väga mõjutatavad. Kui lapsed kuulevad päevast päeva vingujate seltsis kui kehv ja halb Eestis on, siis nad panustavad individuaalselt meie rahvuslikku hävingusse, sest nende vinguv sõnum kinnistub lastes ja laste suhtumises Eestisse. Mõelgem ja vastutagem oma tegude eest, sest sõnadel on suur jõud.
Aastate jooksul on selgelt nii meedias kui ühiskonnas esile kerkimas järjest enam rahulolematust. See eristub oma olemuses koheselt aga kurtmisest ja kaeblemisest, sest selle alatoon on tugevam, tüütum ja kohati kriitilisem kõige suhtes ja kõigi vastu. Sageli puudub sellel ka igasugune loogika ja konstruktiivsus, ent need inimesed on siiski meie ümber ning kõlavad justkui lõputu agooniana.
Tänaseks päevaks on kindlasti igal eestimaalasel keegi, keda oma suhtlusringkonnas tuntakse kui "vinguviiulit", olgu temaks pereliige, sõber, kolleeg, sugulane, aga me kõik teame kedagi, kes pühendab märkimisväärse osa oma ajast vingumisele. Reeglina on nad ka sellised inimesed, kes esimestena näevad teistes vigu, ent ise juurde ei tule ega aita, et midagi paremaks muuta või algatada. Nad oskavad ainult vinguda ning teevad seda veenvalt, põhjalikult ja lõpmatuseni. Millest selline kollektiivne vingumine aga pärineb?
Ilmselt on enamus kuulnud ka fraase nagu "miks Eesti pole Soome" ja "kolin hommepäev siit ära välismaale". Reeglina puudub vingujal aga elementaarne analüüsivõime, et mõista Eesti ja Soome arengute põhjusi ja erinevusi ning kindlasti ei koli nad ära, sest seda juttu on nad meile juba aastaid rääkinud. Vingujad kurdavad ka, et kõik inimesed lahkuvad siit riigist ja siia jäävad vaid seeniorid ja "lumpen". Samas ei taha nad Eestis näha ka uusi sisserändajaid, sest nemad ei sobi siia elama, ent peale nende polegi kedagi teist tulemas, et tühimikku täita. Neid, kes on otsustanud lahkuda või on väsinud vingumisest sõimatakse tagant järele reeturiteks ja parastatakse, et ongi parem, kui lahkuvad, sest siin nad ju hakkama ei saanud.
Vingujad tahavad reeglina ka suuremat palka, et neid hinnataks samaväärselt nagu nende tuttavaid, kes välismaal kordades enam teenivad. Samas end täiendada nad ei soovi, kuna selleks pole neil lihtsalt aega, sest on ju nemad neid kulakuid orjavad märtrid. Samas vinguja on alati esimene, kes käe ette sirutab ja palka juurde küsib, kui näeb kedagi, kes edasi edeneb. Seda rääkides alandavad nad ka enda osalusel valitud kodanikke, kes korraldavad ühiskonnakorraldust, mis on alla igasugust arvestust ega kannata võrdlust nõukaajaga, kus kõik oli ilus ja hea. Nad leiavad, et neilgi on õigus saada samale tasemele, kuigi mõttemaailmas, suhtumises, teadmistes või ka teeninduskultuuris pole muutusi toimunud. Seepärast vingujaid tihtipeale ei mõisteta ning kui tähele panete, siis enamus vingujaid ongi vanemapoolsed, kes võivad päevi muljetada ja jõuda tõdemuseni, et nõukaajal oli elu lihtsam ja parem. Siit ka vingujate harjumuspärane elustiil, mis põhineb teiste kulul ja toetusel elamisele, et riik kõik tooks ja teeks nagu vanasti.
President Toomas Hendrik Ilves on öelnud, et oma riigi pidamine ongi kallis. Mida väiksem, seda kallim ning kui soovitakse olla iseseisvad, siis tuleb olla valmis ka selle eest maksma. Viimast aga vingujad teha ei taha, rääkimata riigi kaitsmisest, mille mõttetust on õigustanud alles hiljuti keegi Jaak Urmet, kelle sõnul pole ühtegi riiki ega rahvast, mille nimel vääriks ohverdusi tuua. Vinguja sõnul on nüüdseks üle 20 aasta vabadust, aga kõik endiselt halvasti ja vabadust pole ollagi.
Riiki kui füüsilist keha pole olemas, sest viimane moodustub inimestest. Kas olete täheldanud, et kui Venemaa kritiseerib Eestit, siis kohe võetakse sihikule venelased kui rahvus, kes olla jälle eestlasi sõimanud? Hetkekski ei mõelda sellele, et väljaütlemine toimus siiski riikide tasandil ja poliitikat ei tee rahvusvahelisel tasandil inimesed vaid institutsioonid ehk riigid ja organisatsioonid. Selle asemel võtab võimust pime viha ja igasugune konstruktiivne mõtlemisvõime taandub tahaplaanile.
Väsimatuseni on tsiteeritud seda, et kui meie vanaisad teaksid, mis elu ja ühiskond praegu siin on, kas nad oleksid siis ikka loonud selle riigi. Seda me ei tea, aga kindlasti ei võidelnud nad selle eest, et me saaksime täna selle pärandi üle alatasa vinguda. Pole olemas ideaalset ühiskonda, ent kui tahad muutusi, siis võta end kätte, ära vingu ja tegutse. Võtkem eeskuju Aasia rahvastest nagu jaapanlased, kelle eneseväärikus, ühtsus ja au on maailmas fenomenaalsed nähtused.
