MEENUTUS: Peibutusparte hurjutanud Ilves on ise ministrina valijate hääli püüdnud

President Toomas Hendrik Ilves kurjustas täna riigikogu uue tööaasta avaistungil peibutuspartidena esinevate riigikogu liikmete ja ministritega, kes vaatamata oma kandidaadi ülesseadmisele ei plaani kohalikku omavalitsusse tööle minna. Ilves ise on aga kandideerinud samuti ministrina KOV valimistel, osutunud valituks, ent jäänud ministritoolile truuks.

Nimelt kandideeris värskelt välisministriks saanud Ilves 1999. aastal Mõõdukate nimekirjas Tallinna linnas Kesklinna piirkonna esinumbrina. Ilves sai siis kokku 1288 häält ja osutus küll volikokku valituks, ent vastse välisministrina jäi ta ministritoolile edasi.

Teist korda kandideeris Ilves 2002. aasta KOV valimistel riigikogu liikmena samuti Tallinnas Kesklinna piirkonnas. Siis aga Ilves valituks saamiseks vajalikke hääli kokku ei saanud.

Mõlemal korral oli Ilves enda piirkonna esinumbriks.

President Toomas Hendrik Ilves kurjustas täna riigikogu uue tööaasta avaistungil peibutuspartidena esinevate riigikogu liikmete ja ministritega, kes vaatamata oma kandidaadi ülesseadmisele ei plaani kohalikku omavalitsusse tööle minna.

„Ausameelsel kokkuleppel peaks olema võimalik loobuda teostamatute lubaduste andmisest ja vaenu külvamisest. Meie ideaal võiks olla, et erakonnad ja valimisliidud pakuvad valimistel välja teostatavaid eesmärke ning valijad ignoreerivad kandidaate, kes petavad ja ässitavad või pakuvad sisutuid loosungeid,“ kõneles riigipea.

Riigipea taunis kohalike omavalitsuse valimise kampaaniat, milles kandidaatidena osalevad ka paljud riigikogu liikmed ja mitmed ministrid, kuigi mõnigi neist ei plaani sinna tööle minna. „Reklaam, millest on teada, et kandidaat valituks saades oma kohta vastu ei võta, viib otse meie erakondliku süsteemi diskrediteerimisele. See on silmakirjalik ja võõrandav. See põhjustab suhtumist, mida kuuleme ja loeme meediast päevast päeva. Te ju kõik teate, et nii on,“ ütles president Ilves.

„Olge oma valijate vastu ausad. On kaks võimalust. Riigikogu võib taastada liikmete õiguse osaleda kohalikes volikogudes. Sel juhul tuleb põhjalikult läbi vaielda sellise olukorra põhiseaduspärasus, ent sedagi ei maksa karta. Teine võimalus on täita kehtiva seaduse eesmärke. Sel juhul olgu linna- ja vallavolikogud kohalike liidrite päralt. Ja siis tuleks ka just neid valimisvõitluses esile tõsta.“